Ivan Reitman'i "No Strings Attached" (2011)

Kui poleks peaosades Natalie Portmani ja Ashton Kutcherit kahaneks tolle filmi väärtus märgatavalt, kuid staarid toovad siiski võidu koju ära. Well done, Kelso!

****

Neill Blomkamp'i "District 9" (2009)

Ulmepõnevik, mis pakub pinget eelkõige selle žanri austajatele ja siis ehk võib-olla ka teistele filmisõpradele. See ehk on väga oluline, sest antud juhul see ei kehti ja pigem möödus asi pingevabalt ja mõeldes, et 'what the ... is this..'

**

Thomas Carter'i "Coach Carter" (2005)

Koss on alati teema ja küllaltki inspireeriv on too tõsielul põhinev draama. Veidi vajus nagu teatud kohtade pealt ära ja coach Carteri karm sõna ka ei toonud seda tagasi.

***

Christopher Nolan'i "Insomnia" (2002)

Inceptioni režissööri üks varasemaid thrillereid ei ole küll eriline mind-fuck, kuid sellest hoolimata nii põnev, et uni peale ei tohiks tulla. Pigem unetus, nagu Al Pacinol, kes on filmis pm 6 ööpäeva järjest üleval.

****

Michael Cimino "The Deer Hunter" (1978)

Ei, see ei ole kuulsa romaani Hirvekütt ekraniseering. Üldse on siin filmis vähe seost pealkirjaga. Pikk ja veniv, kohati hea.

**

Jim Sheridan'i "In America" (2003)

See, kuidas üks isepäine, kuid tore Iiri pere kohaneb eluga teisel mandril on armas, naljakas, traagiline ja mis peamine, südamlik. That's grand.

****

Michael Moore'i "Fahrenheit 9/11" (2004)

Eelmise kümnendi enimteeninud ja üks vastuolulisemaid dokfilme USA-s keskendus alguses erinevatele teooriatale ja tõi esile huvitavaid fakte, mis panid mõtlema. Mida edasi, seda mõttetumaks see paraku muutus.

**

Robert Luketic'i "The Ugly Truth" (2009)

Kuigi Gerard Butler on päris äge näitleja ja too tsikk Grey Anatomy'st oli ka täitsa ok, siis see delivery ei olnud naljakas. Point oli nagu filmil olemas, aga tundus nõrk ja fake, liiga utoopiline. Vähemalt sain hea pildi filmist.

**

Todd Phillips'i "The Hangover Part II" (2011)

Tuttavad mällarmehed Las Vegas'est on tagasi. Seekord tõmmatakse end mäluauku Bangkokis ning võib ise arvata, mis edasi saab. Naerda saab palju ja muidugi, grand finale tuleb filmi lõpus credite ajal.

****

Terry Gilliam'i "Twelve Monkeys" (1995)

Huvitav ja keeruline lugu ulmesugemetega põneviku kohta. Peaks uuesti vaatama, et paremini aru saada, kuid ei kipu siiski. Brad Pitt on tasemel ja selle filmi kirss tordil.

***

Guy Ritchie'i "Sherlock Holmes" (2009)

Arthur Conan Doyle'i romaanides on Holmes tavaline antisotsiaalne geenius. Filmis on tegu võitluskunstide eksperdi ja tähelepanule orienteeritud mõtetelugejaga, kes näeb hea välja ja on muljetavaldava tekstiga. Guy Ritchiel on skilli ja ta paneb ka sellise Holmesi tööle nii, et see film lihtsalt müüb.

****

Rodrigo Cortes'i "Buried" (2010)

Fantastiline kraam. Kuigi me ei näe terve filmi ajal kedagi muud, kui Ryan Reynoldsit, on asi seda väärt. Film haarab kaasa, üllatab ja hirmutab. Mõnus tükk hilisõhtuks.

*****

Debra Granik'i "Winter's Bone" (2010)

Sellised filmid on tõelised pärlid ning on hea, kui need üles leida. Äärmiselt originaalne nii loo kui ka selle toimumispaiga poolelt. Kiitos Terjele soovituse eest.

*****

Kimberly Pierce'i "Stop-Loss" (2008)

Traagiline film sõduritest, kes naasevad Iraagist missioonilt ning asuvad uude võitlusesse, et sulanduda tagasi tsiviilellu. Hulk noori ja andekaid näitlejaid. Eriti silmapaistev on Joseph Gordon-Levitt.

****

Lee Tamahori "The Edge" (1997)

Korralik põnevik, närvikõdi jätkub. Suureks plussiks on väga ilus loodus. Väikeseks miinuseks on näljane grisli, kes tahab kõik nahka panna.

***

Roman Polanski "Rosemary's Baby" (1968)

Räägitakse küll, et hirmufilmide üks lipulaevi, kuid enda arvamusest rääkides jääb asi nigelaks. Usun, et enamikele siiski peale ei lähe, kuid database'i reiting näitab, et inimesed on imelikud.

**

Ivan Reitman'i "My Super Ex-Girlfriend" (2006)

Nüüd on käes jälle see koht, kus päästan ehk kellegil poolteist tundi väärtuslikku eluaega. Kohe sajaprotsendiliselt on selle ajaga midagi paremat teha, kui sisustada see tõenäoliselt ühe eelmise kümnendi tobedaima filmiga. Mina kaotasin 1,5 h.

*

Michael Bay "Armageddon" (1998)

Tõenäoliselt üks mängitumaid filme Eesti kinodes hiilgab eelkõige 2 asjaga. Esiteks Aerosmithi soundtrack. Teiseks, et planeet Maa sai siiski päästetud. Tänks, Bruce!

***

Andrew Niccol'i "Lord of War" (2005)

Midagi uut ja originaalset põnevike seas. Märkimisväärne lugu ja selle jutustamine. Kui Nicholas Cage on enamasti laita saanud minu käest, siis nüüd saab kiita. Seda viimast saab ka Jared Leto.

*****

Brian De Palma "The Untouchables" (1987)

Kuigi cast eesotsas Robert De Niro, Sean Connery ja Kevin Costneriga on muljetavaldav, siis Al Capone'i tabamisloost ootasin palju enamat.

***

Joel Virtel'i "Strictly Sexual" (2008)

Filmi nimi juba ütleb ära, millega siin filmis tegeldakse.  Tundub tiba nonsense algusest peale ning seda see tegelikult on ka. Johann Urb mängib jälle totut eurooplast.

**

Brian De Palma "Casualties of War" (1989)

Traagiline sõjadraama, mida ei olnud vahel meeldiv vaadata, kuid mulle läks üldiselt peale. Naised peaksid foldima.

***

John Singleton'i "Four Brothers" (2005)

Pole küll Singletoni parim, kuid filmis on kõike, mida ühelt korralikult möllupõnevikult oodata. Mark Wahlberg on konkreetselt omas elemendis.

****

Zack Snyder'i "300" (2006)

Tavaliselt sellised filmid mulle ei meeldi, kuid 300 on eriline. Kuulub eliiti. Gerard Butler kuningas Leonidase rollis on üks meeldejäävamaid. Omas žanris on tegu ühe magusaima palaga.

*****