Curtis Hanson'i "Wonder Boys" (2000)

Film, mis püsis mul puutumatuna pea pool aastat enne kui vaadatud sai, tõestas, et eelmisest sajandist leiab veel pärle. Võrratu cast eesotsas nendega ja nunnu Katie'ga siin pildil. Kõikidele komöödia-draama austajatele. Minu jaoks no-brainer, 5 tärni.

*****

Wai-keung Lau & Alan Mak'i "Infernal Affairs" (2002)

Tuntud Hollywoodi hiti "The Departed" originaalmuuvi üllatusi ei pakkunud, kuna eelmainitud film oli nähtud ja nood linateosed suht üks-ühele sarnased. Siiski meeldis väga. Tõenäoliselt parim Hong Kongi stuff, mis näinud olen.

****

Billy Bob Thornton'i "Sling Blade" (1996)

William Robert Thornton, kes kirjutas screenplay ja lavastas, on äärmiselt suurepärane ka peaosas. Kuldmehikese sai ta siiski ainult selle esimese eest.
Korralik southern stiilis sünge draama, ainult päris pikk. Kõrvalosas, väike poiss, mängis peaosa 10 aastat hiljem sellises filmis.

***

Terry Gilliam'i "The Fisher King" (1991)

Absurdsus on Terry Gilliami keskmine nimi koos komöödiaga. See teine pool mulle siin filmis kohati meeldis, aga esimene pool jättis suht emotsioonituks.
Ei soovita.

**

Steven Spielberg'i "Minority Report" (2002)

Spielbergi kassahitt, mis on küll huvitav oma visuaalsete efektide ja müstilise stooriga, kuid vaimustusse just ei sattunud. Siiski 2h korralikku põnevikku? Shoot.

***

Ron Howard'i "Edtv"  (1999)

Põhimõtteliselt on lood nii, et too film on halb versioon Jim Carrey "The Truman Show"-st ja muud mul ei olegi selle filmi kohta öelda.Vahel näidatakse seda telekas, vaheta siis kanalit.

*

Jim Sheridan'i "My Left Foot: The Story of Christy Brown" (1989)

Kunagi telkust nähtud tõsielul põhinev draama ainult oma vasaku jala üle kontrolli omavast kunstnikust nüüd vaadates nii sümpaatne ei tundunud. Not my cup of tea.

**

Mike Newell'i "Donnie Brasco" (1997)

Tõsielul põhinev maffiadraama, mis hiilgab oma võimsa castiga nagu pildilt näha, eesotsas Pacino, Deppi ja Madseniga. Tegu on siiski puhtalt kuttide filmiga.

****

Thomas Vinterberg'i "Festen" (1998)

Festen, inglise keeles The Celebration, on tõeliselt šokeeriv film. Ausalt, ma ei oleks taanlastelt midagi sellist oodanud. Tegu on dogme-filmiga, mis tähendab, et pole kasutatud ühtegi kunstlikku efekti ja kogu film on üles võetud käsikaameraga. Teistmoodi? yup. Vaadata? yup.

***

Henry Joost'i & Ariel Schulman'i "Paranormal Activity 3" (2011)

Täidab eesmärki ehk hirmutab teadatuntud viisil nagu eelkäijad, aga jääb neile siiski selgelt alla. Ei taha küll reeta, mis täpselt juhtub, kuid filmi lõpp on lihtsalt nonsense kuubis.

***

Stephen Frears'i "High Fidelity" (2000)

Satiiri ja nutikat huumorit pakkuv komöödia, kus impulsiivne listide koostaja John Cusack peab monoloogi järjestades enda top 5 lahkuminekut. Filmis ka Jack Black, mis tähendab muusikat. Ja muusika on hea.

****

Spike Lee' "25th Hour" (2002)

Spike Lee parim film. Mõttega draama, täielik minu teema, totaalselt haaras kaasa. Edward Norton on üks äärmiselt äge näitleja ning süüdlane ka selles, miks film kõrge hinde saab.

*****