Sunday, August 16, 2015

Margus Paju' "Supilinna Salaselts" (2015)

BFM'i lõpetanud Margus Paju esimene täispikk mängufilm saab minult kiitust, just nagu teisedki viimase aja Eesti filmid. On see siis suviselt imeline Tartu või minus sisemiselt peituv laps, või mõlemad, kuid nostalgilistes toonides möödunud seikluslugu viis mind taas radadele, kuhu ma ikka satun aeg-ajalt oma meeldivas idüllis jalutama.

****

Jee-woon Kim'i "The Last Stand" (2013)

Kes tahab lihtsat, soliidselt vägivaldselt põnevikku absoluutse legendiga, pick on siin. Arnie üks paari aasta tagustest comeback-filmidest peale kuberneri ametit ja ofc ta on sheriff, tal on truck ja tal on machine gun. Peaaegu 2h täis meeldivalt päikselist efekset actionit, kus vanameistrit assisteerib wierdo jackass'i frontman.

***


Sam Taylor-Johnson'i "Fifty Shades of Grey" (2015)

Palju räägitud, palju kritiseeritud. Menukit mitte lugenuna, jättis rutakalt vorbitud paberluige mulje. Potensiaalselt kena, kuid kohmakalt kehva. Filmi päästis aga soundtrack, mis lummas ja sobis valatult etendatud stseenidesse.

**

Jon S. Baird'i "Filth" (2013)

Šoti droogidest kubisevatel teedel arenev komöödialik krimka ei hoia tagasi millegagi, olgu see siis keelelt pritsiv briti sapp või 'do-now-think-later' hoiak, mis loo peategelast vast sobivaimalt iseloomustab. Eestikeeles 'Kõnts' istub kui valatult James McAvoy' märkimisväärse rolli lühikokkuvõtte alustuseks.

***

David Ayer'i "Fury" (2014)

Mees ei tee lihtsaid filme. Üle tüki aja taas mitte modernnsele sõjale, vaid eelmise sajandi WWII keskenduv sõjadraama on minu silmis režissööri parim film. Brad Pitt hard-core Wardaddy rollis on taas see, miks ma teda salute'n. Rohkelt emotsioone, põnevust ja no kõike, mida ühes heas meestefilmis olema peab.

****

Eugenio Mira' "Grand Piano" (2013)

Eksperimentaalselt musikaalne thriller, mille kirjutas fantastilise Whiplash'i autor D.Chazelle, kuid siin keerati projekt tuksi. Originaalne idee kombotatud ebamäärase ja närvilise lavastusega. Kahju, jääb palju puudu. Mõte oli lubav.

*

Brad Peyton'i "San Andreas" (2015)

Action, drama, thriller - nii on kirjas filmi žanrid. Üks on puudu - comedy. Kuigi värinad purustavad kogu California, ei saa muud moodi The Rock'i hero tegudesse suhtuda kui huumoriga. USA lipu taustal kõlav filmi viimane lause - "Now we rebuild" on pick of the bunch.

**

Tom Gormican'i "That Awkward Moment" (2014)

Kriitikute poolt küllaltki hävitatud komöödia ei olnudki teps nii paha. Ehk mõjus, et olin vaatamise ajal isegi sarnases olukorras, nagu pildil olevad filmi noored staarid (+ Zac). Ei midagi erilist, kuid oli vahva vahepala.

***

Richard Curtis' "About Time" (2013)

Raske on niivõrd suurepäraselt üles ehitatud armsa draama fantaasiaga mitte kaasa minna. Filmi on lihtne armuda, kuna tegelased on likeable, toon on mõnus, huumor on tõesti! naljakas ja no, kes meist ei sooviks ajarändur olla. Kas paariks tunnikski.

****

Alejandro Gonzalez Inarritu' "Birdman: Or (The Unexpected Virtue of Ignorance)" (2014)

4 Kuldmehikest võitnud, sh õhtu magusaima auhinnagi koju viinud Lindmees oli üks originaalsemaid, koomilisemaid, paeluvamaid filme, mida ma viimase aasta jooksul näinud olen. Take a bow!

*****