Anu Aun'i "Eia Jõulud Tondikakul" (2018)

Uut Eesti jõulufilmi nägi taaskord kinodes, telekates ning toda lumist ning meeleolukat perefilmi vaatavad jällegi tuhanded lapsed ja täiskasvanud. Ja mis seal salata, vaatasin isegi, kuna rõõmu ja lootust pole kunagi südames liialt palju. Armsad tegelased, naljakad juhtumised ja kaunis loodus + LL.

****

Priit Pääsukese' "Keti lõpp" (2017)

Paavo Piik'i poolt kirjutatud draama fiktiivsest fast food jointist, kus erinevad müstilised tegelased sisustavad Maiken Schmidt'i argiõhtut burgeriresto leti taga. Pikaldaselt kulgev lugu mõjub kummastavalt, kuid kipub venima stseenides, kus ootad mingit tegevust või liikumist selles suunas. Stiil samas lihtne ja toimiv. Halli ilma ja tuju film.

***

Steven C. Miller'i "Arsenal" (2017)

See on täpselt selline film, mida satud telekat klõpsides vaatama ning kuigi see tekitab sinus vastakaid tundeid, sa hakkad ikkagi vaatama, vb ka lõpuni. See on Nic Cage'i ja John Cusack'i praegune maailm.

**

Justin Curzel'i "Assasin's Creed" (2016)

Hats off to Michael Fassbender, kes peategelase rollis on talle omaselt silmapaistev ning on muljetavaldav, et mees tegi suurema osa oma võitlusstseenides kuulsa arvutimängu põhjal valminud actionfilmis. Kahjuks lugu nõrk. Mõned free fallid jms olid kihvtid, aga selles maailmas ise free roamida oluliselt ägedam.

*

Darren Aronofsky' "Mother!" (2017)

Tunnustatud thrillerdaja Mr. Aronofsky' õudus-sugemetega draama on oma sümbolitest kubinevas ja klaustrofoobses keskkonnas mõnusalt nahaallapugev jutustus. Keeruline ehk, kuid mulle kompleksne sisu meeldis. Scene loomiseks puudub score ehk muusikat pole crediteni. Cast superb, miss Lawrence super.

****

Ben Wheatley' "Free Fire" (2016)

70'ndate Bostonis, kuskil suures laohoones aset leidev 2 relviarmastava pundi omavaheline komplimentide vahetamine on settingus väga põnev lühiaction, kuid reaalsuses kippus veidi venima. Ei olnud nii vaimukas ka, kui treiler lubas. Fun, a kiirelt unustatav.

***

Alexander Payne' "Downsizing" (2017)

Pilti lähemalt vaadates näeb, et Matt Damon räägi näpu suuruse inimesega. Innovaatilises draamas on ta ise ka varsti selline ning asub elama vastavate inimeste keskkonda. Sotsiaalne satiir, mis filmipildis kohati huvitav, kuid storyna Mr. Payne' repertuaari nõrgim esitus.

**

Ruben Östlund'i "The Square" (2017)

Tunnustatud Rootsi directori viimane üllitis oli võõrkeelse filmi kategoorias nomineeritud ka Oscaritel. Must ja kummaline, samas veidi raju ja vaimukas, film võtab aega end kaasa haarata, kuid jõudes pildil kujutatud stseenini, ma võin sulle kinnitada, sa oled nõjatatud ekraanile ning see on see, mida sa sealt filmist kaasa võtad.

***

Sang-ho Yeon'i "Busanhaeng" (2016)

Lõuna-Korea filmid ei väsi mind üllatamast. Metsik action, heart-pounding pinge, judinaid tekitavad ehmatused ja õudusunenägusid tekitav horror. "Train to Busan" üks eelmise kümnendi ägedamaid zombiefilme. Sequel on the way!

****

Marta Pulk'i "Aasta Täis Draamat" (2019)

Aasta filmitiitel läheb Kinoteatri dokfilmile, kus noor Alissija-Elisabet jagas oma kogemusi aasta aega kestnud teatri üledoosist. Tüdruk oli aus ja ehe, huvitav ja avatud. Eksperimendist kasvasid välja inspireeriv lugu ja muudetud elu.

*****

Madis Reimund'i "Kastist väljas" (2019)

Konstantin Vassiljev - maestro, dirigent. Muusikaline paralleel Maardust pärit vene poisile, kellest sai eestlaste kangelane jalgpallis. Fantastiline isiksus oma tarkuse, tööeetika ja visadusega. Inspireeriv lugu, mis edasi antud lihtsas, kuid üliefektiivses kuvandis. Super!

*****

Priit Pääsuke' "Tõnis Mägi. Vaikus valguses" (2019

Raske on kritiseerida filmi, mille keskmes on keegi nii armastatud nagu seda on legend Tõnis Mägi. Ometi see portreefilm kõrgustesse ei sõida, kuna sisu on päris laiali kalduv. Enamus kaadreid on muidugi vahvad, Mäxi mõtted ja suhtluskeel lummavad ning muusika vaimustuv, kuid veidi jääb arusaamatuks selle teose mõte ja laiem vajalikkus. Nautisin siiski.

****

Paul Thomas Anderson'i "Phantom Thread" (2017)

PTA filmid on alati must-watch olnud. Ka tema viimatine polnud erand, kuid kahjuks tipptasemele ei küündinud. Liialt igav ja puine minu jaoks, kuigi imeline Daniel Day-Lewis võttis siingi õhku ahmima. Lihtsalt story ja setting polnud piisavalt mõjuvad.

***

Bryan Buckley' "The Pirates of Somalia" (2017)

Kollanokast ajakirjaniku Jay Bahadur'i samanimelisel raamatul põhinev põnevuslugu jääb kahvatuks. Marukahju, kuna keskkond ja temaatika on lubavad, kuid filmina ei suudeta seda kõike edukalt edastada. Raamat kindlasti parem.

**

Urmas E. Liiv'i "Kiirtee Põrgusse" (2019)

Uhkelt reklaamitud 'Eesti esimene täispikk õudukas' ajas petlikult ootused kõrgele. Raske ette kujutada, et meiemaal võiks midagi sellist tehta, aga eks selgeltnägemis- jms saated on oma jälje jätnud. Segane läbikukkumine. Kahju, hr. Liiv'i eelmine "Must Alpinist" oli winner.

*

Lynne Ramsay' "You Were Never Really Here" (2017)

Fantastiline Joaquin Phoenix. Põnev ja brutaalne krimiscript kadunud tüdrukutirtse otsivast, kuid ise vaimselt pahuksis olevast sõjaveteranist. Sünge olustik ja tume vaib. Kõik peaks nagu olema, aga film justkui jääbki aukudesse kinni ja ei tõuse lendu. Kahju, kuna Phoenix on super. Solid, aga väike kripeldus jääb.

***

Steven Soderbergh'i "Logan Lucky" (2017)

Soderbergh'i mõne aasta tagune kriminaerutaja on selle sõna vääriline. Dark plans and dark humour. Love it. Suurepärane cast feat. Tatum, Driver, Daniel Craig jt sobivad oma veidrikest rollidesse, lisades tihti dead-pan deliveryga vajaliku audentse nüansi.

****

Stan Lathan'i "Dave Chapelle: Sticks & Stones" (2019)

Legendaarse stand-up koomiku uus tuur, millega ta üle USA käib ja jänkisid naerutab. Konkreetne show üles võetud Atlantas, kus naljade kontseptsiooni arvestades ilmselt ongi Chapelle-publik. Mehe koomiline presentatsioon, lai  naeratus ja iseloomulikud naljad kohati vahvad. Osa ei haaranud üldse (celeb bs) jms.

***

Paul Feig'i "A Simple Favor" (2018)

Herr Feig saab suure propsi "The Office" directitud osade eest, tema filmid aga seni külmaks jätnud. Kuniks ta recruitis oma uude krimikomöödiasse need 2 kena ja karismaatilist chickki, kelle omavaheline energia kombineeritud loo põnevuse ja stiilsusega annavad filmile ootamatu elu. Üllatus.

****

Ivar Jurtšenko' "Mäed, mida polnud" (2018)

Rein Taaramäe ja Tanel Kangert. Eesti pedaalivad mägikotkad. Imeline vaade kahe mitte ainult füüsilisi mägesid ületavate mehe sisemaailma. Ausus, sihikindlus, töökus, võitlus - kõik selle on Iff ainulaadselt üles leidnud ning sidunud paeluvaks vaatamiseks. Karmid mehed, respekt!

*****

Rain Rannu' "Ükssarvik" (2019)

Kas asi selles, et värskelt ka ise start-up maastikule sisenedes on selle kõik pakutav mulle justkui veenuse titmilk, aga RR'i uus seikluslik komöödia oli nauditav vaatamine. Vanemale generatsioonile üldisemalt ehk raske ja mõistmatu slängi ja poindi tõttu, kuid nooremale vaatajale kahtlemata lõbus ja inspireeriv. Kogu cast oli suurepärane oma rollides ja filmi üks suurimaid tugevusi. Nice job, RR has unicorn potential!

*****

Steven Caple Jr'.i "Creed II" (2018)

2015a. "Creed" oli lihtsalt fantastiline jätk legendaarsele saagale, mille hiljutine järjefilm jääb paraku Rocky'na viimaseks Sylvester Stallone'le. See ei ole plot reveal, see on fakt, et Sly enam tulevikus kaasa ei löö. Ja kui see nii on, siis lahkub Rocky igaljuhul võitjana.

****

Matt Reeves'i "War For The Planet Of The Apes" (2017)

Käesoleval kümnendil taaselustatud Ahvide Planeedi saaga kolmas film kategooristub samasse lahtrisse nagu eelmisedki - digitaalselt võimsate efektidega põnevik, mis pakub mõnusa meelelahutusliku elamuse paariks tunniks.

***

M. Night Shyamalan'i "Split" (2016)

India filmivõlurile saab paralleele tõmmata ikoonilise Quentin Tarantino'ga, kuna ka tema opereerib oma filmidega nö "samas maailmas". James McAvoy kehastatud 24 isiksusega psühhopaat on justkui tegelane tema varasematest üllitistest. Film hirmutav ja ettearvamatult kaasahaarav. Ebamugav positiivses võtmes.

****

M. Night Shyamalan'i "Glass" (2019)

2000a. "Unbreakable" ja ülalmainitud "Split", eelfilmid tolle Shyamanlan'i worldis toimuva sci-fi maigulise põnevusseeria viimasele osale. Bruce Willis ja Samuel L. Jackson tagasi omas mahlas ning McAvoy jätkab sealt, kus pooleli jäi. Solid, kuid kahjuks mitte midagi meeldejäävat.

***

Jeremy Saulnier'i "Hold The Dark" (2018)

Oi-oi, metsik Alaska wilderness, kadunud lapsed, hundid, salapärase taustaga kütt, veidrad "muretsevad" lapsevanemad - perfeksted tükid tõeliseks maiuseks. Mida aga ei ole, on kokkupandud puzzle. Mr. Saulnier'i eelnevad filmid "Green Room" ja eriti "Blue Ruin" olid väga head, nüüdne aga nendeni ei küündi.

**

Steven Quale'i "Renegades" (2017)

Tavaliselt lähevad sellised action-packed Navy SEAL filmid peale, kuid siin vohab nii kehv produktsioon kui nõrk lugu nii räigelt, et kõrget hinnet võimatu anda. Pidasin vastu ja lõpustseenis, kui JK Simmons suu lahti tegi, isegi muigasin, kuid siis meenus, kui kahvatu see pilt poolteist h enne seda olnud oli.

*

Anthony & Joe Russo' "Avengers: Infinity War" (2018)

Marveli kangelaste eelviimane pingutus võitluses suure töllu Thanos'ega ja nagu pealkiri viitab, tundub võitlus lõputu. Iron Man, Thor jt võitlejad on parimas vormis, action vinge, naljad head ja möll on räige. Ei kuulu lemmikute hulka, aga fun.

***

Anthony & Joe Russo' "Avengers: Endgame" (2019)

Superkangelaste viimane lahing on epic battle, sekka tulevad ka üllatuskülalised (Spiderman nt). 3h retsi meelelahutust on sünge asi. Kogu Avengers'i seeria siiski meeldis, kuigi pole top1 koomiksifänn. Esimene film jäi aga isiklikult seeria lemmikuks.

***

Oskar Lehemaa & Mikk Mägi' "Vanamehe film" (2019)

Vanamees, tema lapselapsed ja ontlikud külategelased pakuvad paraja portsu peeru- ja lehmakoogi huumorit, mis oma absurdsuses pole teps mitte kõigile vastuvõetav. Kuid siinkirjutaja on imelik, kes säärast huumorit oskab hinnata. Osad naljad olid geniaalselt peidetud ja karakterid peenelt vorbitud. Kiitus, mina ära ei tüdinenud, vaid nautisin täiega. Ajaa, soundtrack oli ka kift!

****

Charles Chaplin'i "Modern Times" (1936)

Tummfilmide kuninga Sir Charlie Chaplin'i kuulus tegelane "Hulkur" seisab silmitsi raskustega, mida toob sotsialiseerumine modernses tööstusrevolutsioonis. Ühiskonnas toimuvad muutused ja ootused aga ei peta iial ära lihtsate inimeste headust ja lootust. Aegumatu komöödia, mille tõeterad on vähemalt sama aktuaalsed tänapäeval kui tol ajal.

****

Charles Chaplin'i "The Great Dictator" (1940)

Sir Chaplin'i üks tuntumaid filme, poliitiliselt fiktiivne satiir inspireeritud ühest tol ajal maailma türanniseerinud valitsejast. Milline julgus ja oskus astuda sellised sammud. Kuid see teebki Chaplini eriliseks. Ei ole minu jaoks tema lemmikuid, ometi ei saa unustada legendaarset The Speech'i filmi lõpus - piece of movie history.

***

Clyde Bruckman'i & Buster Keaton'i "The General" (1926)

Enne Chaplinit oli Keaton - Hollywoodi esimene superstaar sõna otseses mõttes. Legendaarne hunt kriimsilm ja stuntman, kelle masterpiece saab peatselt 100a vanuseks. Usu mind, sa üllatud, mida sa mees toona teha suutis.

****

John Ford'i "The Grapes of Wrath" (1940)

Suure Depressiooni ajal reisib vaene pere läbi osariikide suurema õnne suunas. Ajaloolise taustaga peredraama toob kuulsa samanimelise novelli ekraanile, viies vaataja ajastusse, mille reaalsust oleks raske tõetruumalt edastada. American classic.

***

Frank Capra' "Mr. Smith Goes to Washington" (1939)

Kõrgelt hinnatud komöödia, kus lihtne everyday-guy satub Senatisse. Põrkudes korruptsiooniga jääb mees kindlaks oma naiivsusele ja uskumusele midagi siiski muuta. James Stewart vägev, film ise jäi tagasihoidlikuks.

**

F.W. Murnau' "Sunrise: A Song of Two Humans" (1927)

Eepiline love story, mille keskmes tekib mehel võitlus iseenda ja oma tunnetega kolmnurgas, kus on veel tema heatahtlik abikaasa ning salapärane daam linnast. Saan aru, miks kiitus üüratu, kahjuks minule elamust ei pakkunud.

*

Buster Keaton'i "Sherlock Jr." (1924)

45min pikkune ja õigepea 100a vanune meistriteos on vaimukalt kaasahaarav, Buster Keaton'ile omaselt tegevuselt silmipööritav ning detektiivilikult nutikas. Too ja varem mainitud "The General" on Buster Keaton'i loominguga tutvumiseks ideaalsed valikud.

****

Charles Chaplin'i "The Gold Rush" (1925)

Chaplin'i kuulsaim film, kus nooruke geoloog läheb Alaskale, Klondikese mäele kulda otsima. Ekstravagantsed tegelased, kellega ta seal kohtub, lisavad vaid hoogu juurde käpardliku, kuid muheda väikemehe juhtumistele. Vaimukas, aga mitte ülemäära vaimustuv.

***

Dziga Vertov'i "Chelovek s kino-apparatom" (1929)

Tuntud nimega "Man With a Movie Camera" oli revolutsiooniline eksperiment, kus mees nimega Mikhail Kaufman käib mööda linna ringi kaamera õla peal ning jäädvustab tänavatel toimuvat hüpnootilise kirega. Suts üle tunnises filmis puudub lugu, kuid selles on kummastavat kaameratööd ja fantastilist editingi, mis jääb vaatajat saatma ka peale selle lõppu.

****

Charles Chaplin'i "City Lights" (1931)

Hulkuri seiklused suurlinnas koos eksleva rikkuri, armsa pimeda lilleneiu jt humoorikate tegelastega pakuvad emotsioone laial skaalal. Rõõmu, kurbust, üllatusi täis komöödia on minu arvates Chaplin'i parim teos. Filmi lõpp on täiesti ainulaadne ja fenomenaalne kogemus.

*****

Antoine Fuqua' "The Equalizer 2" (2018)

5a tagasi ilmunud "Training Day" director Fuqua' ja toona 60a Denzel'i uus action-collab oli väga kift elamus. Teeb rõõmu, et järjefilm jätkab eduka duo tuntud radadel, mida ilmestavad kvaliteet ja pinge. Kõigile, kes peavad lugu heast klassikalisest revenga-actionist. Denzel super!

*****

Armando Iannucci' "The Death of Stalin" (2017)

Suurepärane komöödia, mis oma ehedas satiiris pakub väärt vaatamise vaimukate veterannäitlejatega, kes peale diktaator Stalini lahkumist oma karakteri värviga üle valavad. Värv on enamasti must, sest selline see huumor naeruvaesel ja tumedal ajal juba on.

****

Paul Schader'i "First Reformed" (2017)

Kuulsate De Niro filmide "Taxi Driver" ja "Raging Bull" stsenaristi uus katsetus kogu kompotti ka ise juhendades toob ekraanile mõistatusliku ja salapärase preestriloo, mille peaosas tutvume lähemalt Ethan Hawke'i mõtliku näo ja puuriva pilguga. Lugu kuidagi puine, kuid piisavalt huvitav et vaatama hakata. Lakke särki siiski ei tõsta, lõpp läks käest ära.

***

James Ponsoldt'i "The Circle" (2017)

Põnev modernne storyline, kus ambitsioonikas tütarlaps värvatakse ülikiiresti arenevasse kolossaalsesse tech-hiidu, mille sooviks mõistagi pugeda igapäev iga inimese ellu. Tundub tuttav? Nii ka on. Kahjuks castist (Emma ja T-Hanks) olenemata ei vea film poolele maalegi oma potensiaalist.

**

Zack Snyder'i "Justice League" (2017)

Vastuseks Marvel'i superfilmide loomisele, tõi DC oma kangelased kokku võitlemaks selle kõige kurjemaga. Võimas Superman, Ben Affleck'iga Batman, kaunis Wonder Woman, Aquaman jt. Kena kollektiiv, pointless film.

*

Craig Gillespie' "I, Tonya" (2017)

Humoorikas autobiograafia Tonya Harding'ust, USA iluuisutajast, kes teise naisena sooritas Triple Axel'i ning hiljem sai lifetime ban'i konkurendi sabotaaži (loe: nuiaga põlve) eest. Robustsed kõrvaltegelased ema ja eks-abikaasa näol lisavad vürtsi, Margot Robbie wow.

***

Marc Webb'i "Gifted" (2017)

Südantlõhestav draama imelapsest, kui tirtsu perekond hakkab võitlema enesekeskselt oma ambitsioonide eest tema üleskasvatamisel. Väga palju emotsioone ja mõtlemapanevat temaatikat sisaldav film pakub nii ängi kui rõõmu, mis jätab külmaks väheseid. Underrated movie.

****

James Franco' "The Disaster Artist" (2017)

Talendikas californialane Mr. Franco lavastaja ja peategelasena kehastamas Tommy Wiseau'd, rikast wierdot, kes tahtis nii väga Hollywoodis läbi lüüa, et lõi nüüdseks kultuslikku halbfilmi "The Room". James'i assisteerib vend Dave. Kahetised tunded - järelikult kaks.

**

John Krasinski' "A Quiet Place" (2018)

Jim can act, and direct! JK kolmas film kaamera taga on avakaadrist alates hirmu ja põnevust külvav õudusthriller, millesse on ta lisaks endale kaasanud ka oma kauni pärisnaise (sry, not Pam) ning lapsed. Filmi piinlikult vaikne toon mõjub efektiivselt, kuigi peidus olevad elukad kahvatud. Sequel on the way.

***

Martin McDonagh'i "Three Billboards Outside Ebbing, Missouri" (2017)

Krimka, mille esimestest hetkedest saad aru, et ees ootamas special performanced nimekatelt näitlejatelt nagu Frances McDormand, Woody-H ja Sam Rockwell. Ka kuldmehikesi liikus nende suunas päris mitu selles huvitavas ja tehniliselt suurepärase visuaaliga character-winning draamas.

****