Thursday, January 10, 2019

Stanley Kramer'i "Judgment at Nuremberg" (1961)

11 Oscarile kandideerinud ja neist 2 võitnud ajalooline kohtudraama kätkeb endas silmiavavat haritust, intensiivseid dialooge, vapustavaid esitusi ja unustamatuid stseene. Näide siin. Wau. Üle 3h kestev ja B&W - easily one of the best.

*****

Ingmar Bergman'i "Persona" (1966)

Kuulsa rootsi filmilegendi üks globaalselt tuntumaid, psühholoogiliselt paeluvamaid ning visuaalselt atraktiivsemaid filme. Bibi Andersson'i ja Liv Ullmann'i meeldejääv duo-acting on justkui lummus, millest on raske välja pääseda. Ei ole kahjuks palju Bergman'i filme näinud, kuid toda kummastavat draamat nautisin väga. Vaikus on vahel parim kaaslane.

****


Henri-Goerges Clouzot' "Les Diaboliques" (1955)

Kõhedust tekitav krimidraama, kus samuti kaks naist võitlevad kummaliste juhtumistega peale tapetud mehe laiba äkilist kadumist. Mees oli ühele abikaasa, teinele armuke. Parajalt ebameeldiv film heas mõttes, kui see on võimalik.

***

Ken Annakin, Andrew Marton & Bernhard Wicki' "The Longest Day" (1962)

2 Kuldmeest võitnud ajaloodraama WWII ühest veriseimast lahingust - D-Day näidatuna läbi liitlaste ja natside silmade. Selles ligi 3h kestvas sõjaeeposes osaleb märkimisväärne hulk tolle aja meesstaare e.g. John Wayne, Richard Burton, Sean Connery, Robert Mitchum, Henry Fonda jne. Pikk ja jõhker, kuid teemast huvitujatele põnev vaatamine.

****


Don Siegel'i "Hell Is For Heroes" (1962)

Üks paljudest post-WWII aegadel sõjateemal vändatud filmidest, mis minuni jõudis Mr. Siegel'i ja peaosas oleva "King of Cool" Steve McQueen'i kaudu. Vb jäid üleval mainitud film ja see üksteisele ette, kuna samal ajaperioodil vaadatuna oli võrdlus justkui pealesunnitud. Ülemine teos hoidis mind vaatajana kinni, sellel aga grip puudus. Liked Steve tho.

**


Peter Bogdanovich'i "The Last Picture Show" (1971)

8 Kuldmehe nom (sh 4 acting nom) ja neist 2 võitnud Texas'e väikelinna lugu noortest, kelle ees seisab lootuse asemel hoopis lootusetus. Peene sümbolistikaga ehitud draama on terav, kurb ja üdini aus vaade elule 50'ndate kolkas, kus inimesed otsivad ikkagi seda midagi olenemata jälle ja uuesti kogetavast tühjusest.

****

John Glen'i "Octopussy" (1983)

Filmiblogi pikaajalised lugejad ehk teavad, et siinkirjutaja Bond'i filmide suur fanatt ei ole, kuid aeg-ajalt võib mõni ikka lauale sattuda. Too jõudis minuni teleris ja oli kurb vaatamine. Esiteks lugu ise oli minu jaoks igav. Teiseks, Roger Moore ei sümpatiseeri 007'na (Brosnan veel vähem). Minu Bond'i listis asub film lõpu osas.

*

Martin Scorsese' "The King of Comedy" (1982)

Küll aga on siirkirjutaja duo Scorsese-De Niro suur austaja, kes muidu on koos teinud kultuslikult rajusid filme. Seekord aga tegelasteks koomikud ning nende maailmas edu saavutamine. Siiralt püüdsin, aga kuidagi ei saanud filmil sabast kinni, jäi kuivaks, naljad polnud naljakad.

**

John Sturges'i "The Magnificent Seven" (1960)

Mehiselt püssirohune western, mille uuslavastus jooksis 2+ aastat tagasi ka meie kinodes. Originaalfilmis on mitmed tolleaja tuntud näod, maskuliinne tekst ja seikluslik vaib. Murekohaks jäi, et tormilise möllu algus venis, tekkis tüütu ootus, kuna oli teada, et läheb kismaks. Lõpuks läks ja siis oli film ka kohe sägedam.

***

Don Siegel'i "The Killers" (1964)

Fantastilise karismaga silverfox Lee Marvin säramas tempokas krimipõnevikus kuuma California päikese all. Üllatusi täis lugu, mis oma salapärasuse, stiili ja põnevate karakteritega oli meeldiv pooleteisetunnine vahepala 50a tagusesse aega. Good for guys.

****