Tuesday, December 31, 2019

Anu Aun'i "Eia Jõulud Tondikakul" (2018)

Uut Eesti jõulufilmi nägi taaskord kinodes, telekates ning toda lumist ning meeleolukat perefilmi vaatavad jällegi tuhanded lapsed ja täiskasvanud. Ja mis seal salata, vaatasin isegi, kuna rõõmu ja lootust pole kunagi südames liialt palju. Armsad tegelased, naljakad juhtumised ja kaunis loodus + LL.

****

Priit Pääsukese' "Keti lõpp" (2017)

Paavo Piik'i poolt kirjutatud draama fiktiivsest fast food jointist, kus erinevad müstilised tegelased sisustavad Maiken Schmidt'i argiõhtut burgeriresto leti taga. Pikaldaselt kulgev lugu mõjub kummastavalt, kuid kipub venima stseenides, kus ootad mingit tegevust või liikumist selles suunas. Stiil samas lihtne ja toimiv. Halli ilma ja tuju film.

***


Steven C. Miller'i "Arsenal" (2017)

See on täpselt selline film, mida satud telekat klõpsides vaatama ning kuigi see tekitab sinus vastakaid tundeid, sa hakkad ikkagi vaatama, vb ka lõpuni. See on Nic Cage'i ja John Cusack'i praegune maailm.

**

Justin Curzel'i "Assasin's Creed" (2016)

Hats off to Michael Fassbender, kes peategelase rollis on talle omaselt silmapaistev ning on muljetavaldav, et mees tegi suurema osa oma võitlusstseenides kuulsa arvutimängu põhjal valminud actionfilmis. Kahjuks lugu nõrk. Mõned free fallid jms olid kihvtid, aga selles maailmas ise free roamida oluliselt ägedam.

*


Darren Aronofsky' "Mother!" (2017)

Tunnustatud thrillerdaja Mr. Aronofsky' õudus-sugemetega draama on oma sümbolitest kubinevas ja klaustrofoobses keskkonnas mõnusalt nahaallapugev jutustus. Keeruline ehk, kuid mulle kompleksne sisu meeldis. Scene loomiseks puudub score ehk muusikat pole crediteni. Cast superb, miss Lawrence super.

****

Ben Wheatley' "Free Fire" (2016)

70'ndate Bostonis, kuskil suures laohoones aset leidev 2 relviarmastava pundi omavaheline komplimentide vahetamine on settingus väga põnev lühiaction, kuid reaalsuses kippus veidi venima. Ei olnud nii vaimukas ka, kui treiler lubas. Fun, a kiirelt unustatav.

***

Alexander Payne' "Downsizing" (2017)

Pilti lähemalt vaadates näeb, et Matt Damon räägi näpu suuruse inimesega. Innovaatilises draamas on ta ise ka varsti selline ning asub elama vastavate inimeste keskkonda. Sotsiaalne satiir, mis filmipildis kohati huvitav, kuid storyna Mr. Payne' repertuaari nõrgim esitus.

**

Ruben Östlund'i "The Square" (2017)

Tunnustatud Rootsi directori viimane üllitis oli võõrkeelse filmi kategoorias nomineeritud ka Oscaritel. Must ja kummaline, samas veidi raju ja vaimukas, film võtab aega end kaasa haarata, kuid jõudes pildil kujutatud stseenini, ma võin sulle kinnitada, sa oled nõjatatud ekraanile ning see on see, mida sa sealt filmist kaasa võtad.

***

Sang-ho Yeon'i "Busanhaeng" (2016)

Lõuna-Korea filmid ei väsi mind üllatamast. Metsik action, heart-pounding pinge, judinaid tekitavad ehmatused ja õudusunenägusid tekitav horror. "Train to Busan" üks eelmise kümnendi ägedamaid zombiefilme. Sequel on the way!

****

Marta Pulk'i "Aasta Täis Draamat" (2019)

Aasta filmitiitel läheb Kinoteatri dokfilmile, kus noor Alissija-Elisabet jagas oma kogemusi aasta aega kestnud teatri üledoosist. Tüdruk oli aus ja ehe, huvitav ja avatud. Eksperimendist kasvasid välja inspireeriv lugu ja muudetud elu.

*****