Zaza Urushadze' "Mandariinid" (2013)

Olenemata, kuidas 22. veebruaril Oscarite galal läheb, ajalugu on Mandariinid juba teinud. Sõjaolustikus inimsuhetele keskenduv intensiivne draama on tõeline väärtfilm. Minu kullafondis kindel koht. Lembit Ulfsak peaosas fantastiline. Iga inimene peaks seda filmi vaatama. Ja soundtracki kuulama.

*****

Ivan Reitman'i "Draft Day" (2014)

Pole küll kunagi ühtegi Põhja-Ameerika tippliiga drafti vaadanud, küll aga alati on see protsess mind huvitanud. See on professionaalne, kaasahaarav lugu, mis spordifanaatikutele pakub korraliku emotsiooni. Kevin Costner mängib oma tugeva karakteri soliidselt välja.

****

James Marsh'i "The Theory of Everything" (2014)

Stephen Hawking on sellise saatusega isik, kelle perfektne eluloo film kestaks terve päeva. Teaduslik pool on filmist teadlikult tagaplaanile lükatud, keskendutakse keerulisele, kuid palavale armastusloole. Nagu ikka, loeb näitlejate vaheline keemia. Seda jagub. Selle tõestuseks mõlemile väike kuldmehikese nom.

***

 Robert Stromberg'i "Maleficent" (2014)

Kõvasti raha kulutati illustratiivse fantaasiamaailma loomisele ning muinasjutuliste karakterite vorpimisele. Jah, kena visuaalne pilt ja toredad efektid. Lugu mind ei inspireerinud ja see miski jäi nagu olemata või tulemata. Ehk ma ei ole nii suur Angelina fänn lihtsalt.

**

Marc Forster'i "World War Z" (2013)

Kinos sai korralikult ennast ette valmistatud toda intrigeeriva lõppakordiga viimistletud treilerit vaadates. Brad Pitt'i hero movie. Zombie rumble, mida ei maksa ülemäära tõsiselt võtta. Paar head ehmatusstseeni on ka. Kokkuvõtlikult pigem positiivne meelelahutus.

***

Sam Mendes'e "Away We Go" (2009)

Film, mis kätkeb endas armastuse, kunsti ja huumori. Tegelased pannakse filmis olukordadesse, mis testivad nende armastuse tugevust. Armastus paneb inimesi lubama ning kui seda tahta, käitume ka selles suunas. Me armastame nii kaua, kuni me usume. Filosoofia, mida too armas film edukalt ning veidi peidetult meile selgitab.

****

Angelina Jolie' "Unbroken" (2014)

Louis Zamperini vaimustav ellujäämislugu oli liiga suur Angelina debüütfilmiks. Kindlasti ei jää too ekraniseering viimaseks. Esines lolle häirivaid goof'e jms, kuid samas oli ka haarav. Üllatas aga too ilusa häälega jaapanlane, keda googeldades selgus see.

***  

Darren Aronofsky' "Noah" (2014)

Oioi, kui pettunud ma olin. Mees, kes eranditult ainult väärt kraami teinud, tuli nüüd sellega lagedale. Ja veel milliste tähtedega. Kaunis Jennifer ja imeline Emma. Kurb. Raske oli mingit emotsiooni kätte saada. Pingutasin. Ei saanud.

*

Frank Miller & Robert Rodriguez'e "Sin City: A Dame To Kill For" (2014)

Visuaalselt väljakutsuv, ekstravagantsed lahendused, ultra-coolid karakterid ja macho talk. Need olid märksõnad 9a tagusele Sin City filmile. Veidi kahju, sest sequelil sellist sära polnud. Meeldis, aga oli mõru.

***

Anna Boden & Ryan Fleck'i "It's Kind Of A Funny Story" (2010)

Komöödia, mis ei olnud naljakas. Kuid tagasi mõeldes, tekitab mõnusa muige näole. Üks nendest feel-good movie'dest, mis lihtsalt jääb meelde. Peidab midagi cooli, mille kohta english ütleb 'it'. Wolfpack'i Zach ja võluv Emma Roberts, wau. Soovitan.

****

Gabriele Muccino' "Seven Pounds" (2008)

Itaalia maestro ja USA macho teine ühine inspiratsioonist ja emotsioonidest pakatav collaboration. Võib võtta 2h jooksul läbi ka kõige tugevamad hinged. Traagikat paitab fantastiline soundtrack.

*****

Harold Ramis'e "Analyze This" (1999)

Klassikaline 90'ndate krimikomöödia, mida ei väsita näitamast ka aeg-ajalt telekast. De Niro ja Crystal on väärikad tegijad. Meeletu turundus kindlustas koha riiulil, millelt valitakse filme telekasse veel 10a pärastki. Ja paljud vaatavadki. Vb just selle stseeni pärast.

***

Harold Ramis'e "Analyze That" (2002)

Esimene film müüs tohutult, tegelased olid küllaltki likeable publikule, seega järg oli loogiline. Nii mõnede teistegi järgfilmidega vastupidiselt, tehti siin õnneks õige otsus ning enam edasi ei mindud. 2 oli hea. Piisas. Töötas. Jelly'na oma viimase rolli teinud legendaarne Joe Viterelli kiidab siin stseenis samuti.

***

Shona Auerbach'i "Dear Frankie" (2004)

Vähetuntud Iiri draama on fantastiline vaatamine. Wonderful story. Möllumees Gerard Butler oma salapärase karakterina pakub samal ajal nii meeldivat pinget kui rahulolu. Taustaks kaunis Iirimaa, hea muusika, a lugu on imeline ja see lööb.

****

Chris Carter'i "The X-Files: I Want To Believe" (2008)

Legendaarne menusari toodi eelmise kümnendi lõpu poole taas ellu filmikujul nagu seda 10a varemgi. Fännid jumaldavad ilmselt endiselt, kuigi pole kindel over-pushitud Mulder'i ja Scully love-story suhtes. Film põnev. A plz, no more Xzibit mingi tough talking fbi agendina.

***

Mike Judge' "Extract" (2009)

Beavis and Butthead'i looja neljas täispikk komöödia jäi kaugele selle mehe parimast filmist, milleks on aegumatu "Office Space". Extractis olid samuti mõned naljakad kohad, nagu see, kuid üldises pildis oli vähe energiat, tekst lonkas ja vaatajana oli pool teed veel tassis alles, kui film lõppes. Külmaks läinud.

**

Roland Emmerich'i "The Day After Tomorrow" (2004)

Kahtlemata on Emmerich katastroofsete suurefektide meister. Lihtsalt tema naiivsed lood ja tegelased seal sees ei suuda sümpatiseerida. Jänkidel aga läks see peale, et mees New York'i vähem kui 3 aastat peale 9/11 maamunalt pühkis. Julge mees.

*

Richard Linklater'i "Before Sunrise" (1995)

Põnevusega ootasin triloogiat, kui võtsin peale kolmanda filmi ilmumist eesmärgiks audentse originaalsusega ning kiitust pakatavate reviewdega silma jäänud Before- romance filmidesarja. Sunrise oli lihtne, karakterid huvitavad ja siirad. Soov Viin'i külastada on ilmselt loomulik reaktsioon peale vaatamist.

***

Richard Linklater'i "Before Sunset" (2004)

9 aastat peale Jessie ja Celine saatuslikku tutvumist, kohtuvad nad taas. Asukohaks imeline Pariis. Uh, ma ei teagi kohe, tõenäoliselt on see minu pick of the bunch kolmanda filmi ees. Ma ei reeda, mis triloogia fenomen on, peate ise vaatama. Kestva emotsiooni jättis aga asjaolu, et vähesed kolmikfilmid lähevad järjest paremaks. Peale toda päeva armastuse linnas, tundus nii minevat.

****

Richard Linklater'i "Before Midnight" (2013)

9 aastat hiljem kohtume kaunis Kreekas. Visuaalselt on film seeriast ilmselt kõige kaunim. Emotsionaalselt kindlasti kõige väljakutsuvam. Mingis mõttes oli tegu nagu pöörfi endiga triloogiale. Kuid tõenäoliselt näeme taas 9 aasta pärast.

****