Saturday, August 28, 2021

Chad Stahelski' "John Wick: Chapter 3 - Parabellum" (2019)

Eelmise kümnendi üks vingemaid märuli-seeriaid, kus 3. film saavutas kahe eelneva filmi kvaliteedi ning põnevuse. Forever young Keanu Reeves on epic oma skilli ja puncline-deliveryga. Super fight scenes ja sound. 2023 toob ekraanile Chapter 4.

*****

Lee Toland Krieger'i "The Age of Adaline" (2015)

Fantaasiasugemetega romantiline draama oli väga tore avastus aastaid peale selle linastumist kinolinal. Kergelt müstiline, parajalt romantiseeriv ning üllatuslikult südantsoojendav. Põhjus on lihtne - Blake Lively. Fantastilise auraga kaunitar röövib südame kiirelt ning kannab endaga kogu filmi.

****

Brian Helgeland'i "Legend" (2015)

Massive Tom Hardy fänn siinpool, aga too Briti 60's gangster draama, kus härra Hardy mõlemit kaksikvenda mängib, ei kuulu tema lemmikute hulka. Filmikunstina saavutus sellist asja teha, aga jutustusena mind kaasa ei tõmmanud. Stiil vähemalt äge.

***

Todd Haynes'i "Carol" (2015)

6 Oscarile kandideerinud draama mind ei kõnetanud olenemata 2 andeka naisnäitleja hiiglaslikest pingutustest, mida ka rahvusvahelisel tasemel tunnustati. See on lihtsalt film, mis saab sellist aupaistet. Minule jäi aga igavaks, justkui näinud seda varem.

**

Kaare Andrews'i "Sniper: Assassin's End" (2020)

Korralik B-kategooria actionfilm, mille võib ka rahulikult lükata mõne tagumise alfabeti tähe alla. Mõnda filmi on suisa valus vaadata ning see on üks neist. Vb pole nii halb kui pilti maalin, aga ei soovita siiski kellegile seda ajaraisku.

*


Joe Wright'i "Darkest Hour" (2017)

1940a ajaloo draama, mida tasub vaadata ainuüksi Winston Churchill'i portreteeringu pärast legendaarse Gary Oldman'i esituses, mis tõi härrale ka kuldmehe. Teise kuldmehe sai film ajastule kohaselt ülesehitatud võimsa stiili eest. Hea tükk.

****

Rawson Marshall Thurber'i "Central Intelligence" (2016)

A little Hart and a big Johnson - epic tagline möllukomöödiale, mis on parajalt üle vindi keeratud, et see töötaks, samas liiga kiirelt tüütuks ei muutuks. 2 staari omavaheline keemia on korras, kokkuvõttes on sellistele filmidele olemas täpselt see koht ja tuju, millal peale läheb.

***

Dan Trachtenberg'i "10 Cloverfield Lane" (2016)

Klaustrofoobne 'katastroofi'põnevik viib sind maa alla punkrisse ning John Goodman'i juhtimisel ei luba ka tagasi üles. Hea on selliseid gem'e leida, eriti veel kui selle linastumise ajal midagi ei teadnud selle kohta. Vihje - twist incoming.

****

Paul Verhoeven'i "Elle" (2016)

Prantsuse filmiscene superstaar Isabelle Huppert domineerib oma sihikindla pilgu ja julge olekuga draamas, kus käib korralik kassi-hiire mäng. Minus suurt haaravust ei tekitanud, kuid sellest olenemata pole üldse paha saavutus.

***

Wes Anderson'i "Isle Of Dogs" (2018)

Meisterlavastaja oskab ka animat teha originaalselt. Seda nii loo enda kui ka pildikeele osas. Jaapan, animatsioon, tulevikumaailm, rääkivad intelligentsed koerad, südantsoojendav lugu... mis toimub? Lühidalt - ikka midagi väga head.

****

No comments:

Post a Comment