Boaz Yakin'i "Remember The Titans" (2000)

Denzel Washington'i üks meeldejäävamaid rolle ja sellel mehel neid jagub. Too tõsielul põhinev spordifilm pakub Denzel'i tema parimas kastmes ehk võimsa aura ja otsekohesusega, kes inspireerib pealtnäha lihtsalt enda ümber olevaid tegelasi. Pole ameerika jalgpalli fänn, aga damn good movie!

*****

Kirk Jones'i "Nanny McPhee" (2005)

Maalilises Inglise idüllis liikuv muinasjutt on kohe väga tore lastefilm, mille teeb eriliseks fantastiline Emma Thompson nimirollis. Kasuks tuleb ka sümpaatsed mitte tüütud lapstegelased ja maitsekalt valitud maagiamomendid. Lastekas, mida kannatab vaadata suisa mitu korda.

***

Rob Zombie' "The Devil's Rejects" (2005)

Muusika- ja filmimehe Rob Zombie rets ja verine tapaõudukas pakub žanri austajatele tükeldatud jäsemeid ja 10a tasemel dialooge. Purustatud on nii inimesed kui hinged. Sellisel žanril on väga häid filme, see kahjuks sinna listi ei kuulu.

**

Sharon Maguire' "Bridget Jones's Diary" (2001)

Juba 20a tagune ja tolle kümnendi üheks romantiliste komöödiate teerajajaks saanud hittfilm on muhe vaatamine ka maskuliinsema poole esindajatele tänu Renee Zellwegeri kohmetule huumorile ja armsale olekule. Box office success ja üldiselt ka pigem pöial püsti. Paraku ka üks neist filmidest, kus järjed samale tasemele ei küündi.

***

Robert Luketic'i "Win a Date with Tad Hamilton!" (2004)

Josh Duhamel oli 2000-ndate alguses kuum kutt - mäletate veel sarja "Las Vegas"? Topher Grace oli naljakas kutt - muidugi mäletate "That 70's Show". Blonde chick oli nagu ikka. Aga see kiirelt kokku klopsitud TV-movie oli paha nagu ikka. Imal dialoog, mõttetu lugu, mittenaljakas. Lihtsalt halb.

*

Dean DeBlois & Chris Sanders'i "How To Train Your Dragon" (2010)

Viikingid, draakonid, vesi, tuli, tuul ja müstilised juhtumised. Ja kõik see animas. Wau. Äärmiselt tore, väga kifti loo ja visuaaliga joonisfilm üllatas ning jäi meelde, kui tolle aja žanri üks parimaid.

****

Dean DeBlois'i "How To Train Your Dragon 2" (2014)

Vähesed järjefilmid veavad eelneva tasemele, eriti kui esimene on üllatanud originaalsusega. Draakoni treenimine aga jätkub sama vaimukalt, sama kaasahaaravalt, seega see 1-2 punch combo käib kokku nagu draakonid ja viikingid.

****

Peter Jackson'i "The Lord of The Rings: The Fellowship of The Ring" (2001)

Maailma ühe kuulsaima ja hinnatuima filmitriloogia ei kuulu kahjuks minu lemmikute hulka. Olen üks neist, kes vaatas kõik filmid järjestikku aastaid hiljem ning kehitas siiski õlgu ja tegi 'meh'. Kolossaalne, võimas, aga seda wau-efekti jäingi ootama.

***

Peter Jackson'i "The Lord of The Rings: The Two Towers" (2002)

Teine film viib teekonnale mäe poole (spoiler alert: kohale ei jõuta veel), kus suurt midagi nagu ei juhtunudki, peale selle, et tundus nagu isegi puud kõndisid filmis kaasa. Gollum oli cool.

***

Peter Jackson'i "The Lord of The Rings: The Return of The King" (2003)

11 Oscari võitu 2004a ja läbiaegade üheks tituleeritumaks filmiks kerkinud viimases episoodis jõuab sõrmus lõpuks mäele. On miljonid, kellele jääb see seeria alati kultuseks, on neid, kes võtavad 'kergelt' väiksema vaimustusega. Nt nagu Randall "Clerks II" selles epic scenes.

***

 

Lana & Lilly Wachowski' "The Matrix" (1999)

"The Matrix is everywhere" öelduna Morpheus'e häälega - on üks paljudest quotidest filmikunsti muutnud sci-fi actionis. Neo, Trinity, Agent Smith jt legendaarsed tegelased, jahmatav action ja efektid, cool soundtrack, puhas stiil ja maailm, mida varem polnud ettekujutanud - kõik see originaalsus teeb Matrix'i filmisarja esimese filmi ületamatuks.

*****

Lana & Lilly Wachowski' "The Matrix Reloaded" (2003)

Üks esimesi kinos nähtud filme ja kuigi toona ei saanud paljustki aru, mis toimus, ei olnud see ka ülemäära tähtis, sest tegevus maruline, karakterid jätkuvalt paeluvad ning suur ekraan on suur ekraan.

****

Lana & Lilly Wachowski' "The Matrix Revolutions" (2003)

Tollase triloogia viimane osa on filmisarjadele omaselt meeldivuse skaalal viimasel kohal. Põnevust jätkus ka seal, kuigi teema pisut väsis. Pole viga, sest lõpp-punktis on see siiski kõike väärt - lõpu fight on mälestuväärne.

***

Guillermo del Toro' "Pan's Labyrinth" (2006)

Mitmeid prežtiisseid auhindu (sh 3 Oscarit) võitnud fantaasiadraama pendeldab 40'ndate Hispaania ning võlumaailma vahel. Tohutult hinnatud film, kuid minu tähelepanu kahjuks ei võitnud. Ehk ei ole del Toro fantasy world minule mõeldud?!

**

Mel Gibson'i "The Passion of the Christ" (2004)

See film oli raske vaatamine. Ühelt poolt Jim Caviezel'i tõetruu piinlemine ristilöödud Jeesusena, kus ta rippus kogu teise osa filmist suure risti küljes ahastuses. Teisalt aga seetõttu, et film ei pakkunud pinget ei kestvuse ega teema osas. 

*

Pete Docter'i jt "Monsters, Inc." (2001)

Juba 20a tagune kinohitt tollastelt "Toy Story" loojatelt, mis tõi kinodesse kõik suuremad ja väiksemad kollide-fännid. Toona ei näinud, kuid suuremana sain ka osa sellest maailmast. Nagu vahva poster reedab, tegu on lõbusa meelelahutusega kõigil, kel 'väike laps' veel sees elab.

***

Brian De Palma' "Mission: Impossible" (1996)

Ühe aegade edukaima filmiseeria esimene osa on inspireeritud samanimelisest 70'ndatel jooksnud spioonisarjast. Kes teadis, et sellest kujuneb niivõrd tulus ettevõtmine ning teeb Tom Cruise'st maailma top5 actori. Vähemalt. BDP režissöörina väga tugev. Esimene film on kahtlemata algse triloogia pärl.

****

John Woo' "Mission: Impossible II" (2000)

Film hakkab äärmiselt cooli stseeniga Grand Canyonis, taustal filmi ikooniliseks saanud tunnusmuusika. See jääb aga ka filmi kõrghetkeks, kuna eelmise filmi põnevust ja stiili kätte ei saada. "Woollik" ülepingutamine pigem segab.

***

J.J. Abrams'i "Mission: Impossible III" (2006)

Tipp-produtsent J.J. Abrams, kes samal ajal tootis ka hittseriaali "Lost", tõi kolmanda filmiga tagasi selle originaalse x-faktori, mis teises filmis kaduma läks. Tom tagasi puldis tasemel, Michelle Monaghan tšikina süda. Nauditav actionthriller.

****

Majid Majidi' "Children Of Heaven" (1997)

99'a Best Foreign Language Film kandidaat ka Oscari galal. Iraani südantlõhestav draama on audentne, otsekohene ja super saavutus näitamaks omapärast kultuuriruumi läbi loo, mille keskmes on 2 väikest last ja paar jalanõusid.

*****

Chad Stahelski' "John Wick: Chapter 3 - Parabellum" (2019)

Eelmise kümnendi üks vingemaid märuli-seeriaid, kus 3. film saavutas kahe eelneva filmi kvaliteedi ning põnevuse. Forever young Keanu Reeves on epic oma skilli ja puncline-deliveryga. Super fight scenes ja sound. 2023 toob ekraanile Chapter 4.

*****

Lee Toland Krieger'i "The Age of Adaline" (2015)

Fantaasiasugemetega romantiline draama oli väga tore avastus aastaid peale selle linastumist kinolinal. Kergelt müstiline, parajalt romantiseeriv ning üllatuslikult südantsoojendav. Põhjus on lihtne - Blake Lively. Fantastilise auraga kaunitar röövib südame kiirelt ning kannab endaga kogu filmi.

****

Brian Helgeland'i "Legend" (2015)

Massive Tom Hardy fänn siinpool, aga too Briti 60's gangster draama, kus härra Hardy mõlemit kaksikvenda mängib, ei kuulu tema lemmikute hulka. Filmikunstina saavutus sellist asja teha, aga jutustusena mind kaasa ei tõmmanud. Stiil vähemalt äge.

***

Todd Haynes'i "Carol" (2015)

6 Oscarile kandideerinud draama mind ei kõnetanud olenemata 2 andeka naisnäitleja hiiglaslikest pingutustest, mida ka rahvusvahelisel tasemel tunnustati. See on lihtsalt film, mis saab sellist aupaistet. Minule jäi aga igavaks, justkui näinud seda varem.

**

Kaare Andrews'i "Sniper: Assassin's End" (2020)

Korralik B-kategooria actionfilm, mille võib ka rahulikult lükata mõne tagumise alfabeti tähe alla. Mõnda filmi on suisa valus vaadata ning see on üks neist. Vb pole nii halb kui pilti maalin, aga ei soovita siiski kellegile seda ajaraisku.

*

Joe Wright'i "Darkest Hour" (2017)

1940a ajaloo draama, mida tasub vaadata ainuüksi Winston Churchill'i portreteeringu pärast legendaarse Gary Oldman'i esituses, mis tõi härrale ka kuldmehe. Teise kuldmehe sai film ajastule kohaselt ülesehitatud võimsa stiili eest. Hea tükk.

****

Rawson Marshall Thurber'i "Central Intelligence" (2016)

A little Hart and a big Johnson - epic tagline möllukomöödiale, mis on parajalt üle vindi keeratud, et see töötaks, samas liiga kiirelt tüütuks ei muutuks. 2 staari omavaheline keemia on korras, kokkuvõttes on sellistele filmidele olemas täpselt see koht ja tuju, millal peale läheb.

***

Dan Trachtenberg'i "10 Cloverfield Lane" (2016)

Klaustrofoobne 'katastroofi'põnevik viib sind maa alla punkrisse ning John Goodman'i juhtimisel ei luba ka tagasi üles. Hea on selliseid gem'e leida, eriti veel kui selle linastumise ajal midagi ei teadnud selle kohta. Vihje - twist incoming.

****

Paul Verhoeven'i "Elle" (2016)

Prantsuse filmiscene superstaar Isabelle Huppert domineerib oma sihikindla pilgu ja julge olekuga draamas, kus käib korralik kassi-hiire mäng. Minus suurt haaravust ei tekitanud, kuid sellest olenemata pole üldse paha saavutus.

***

Wes Anderson'i "Isle Of Dogs" (2018)

Meisterlavastaja oskab ka animat teha originaalselt. Seda nii loo enda kui ka pildikeele osas. Jaapan, animatsioon, tulevikumaailm, rääkivad intelligentsed koerad, südantsoojendav lugu... mis toimub? Lühidalt - ikka midagi väga head.

****

 

Ken Loach'i "Sorry We Missed You" (2019)

Väärtfilmide tegijana tuntud vanameister Loach vaatab järjekordses briti ühiskonnakriitilises eeposes süvitsi töölisklassi igapäevasele võitlusele elu, raha ja õnne nimel. Meistrina suudab ta seda taaskord sidudes lihtsa inimese rabeluse erilise emotsionaalsusega. Äratundmine võimas. Super draama.

*****

Aaron Sorkin'i "Molly's Game" (2017)

Tõsielul põhinev lausa uskumatu lugu endisest olümplasest, kes hakkas exclusive pokkeriturnasid korraldama. Film tehti kiirelt peale Molly Bloom'i raamatut ja rõõm, et seda tegi proff nagu Mr. Sorkin. Kümpi pandi ka Jessica Chastain'i rolli valikuga, kelle aura, enesekindlus ja ilu on võrratu.

****

Greg McLean'i "Jungle" (2017)

Harry Potter läheb sõpradega Lõuna-Ameerika džunglisse, siis jõe peal läheb lappesse ning hakkab ellujäämisvõitlus. Lubav, päriselt ka põnev, kuid potensiaalist jääb kaugele. Survival-movied üldiselt teema.

***

Michael Cuesta' "American Assassin" (2017)

Actionpõneviku liidrirolli taheti nö juba kanda kinnitanud superstaari, kuid filmi vaadates saab aru, miks sellest pigem eemale hoiti. Ei ole tegu originaalse ega meeldejääva saavutusega. Ehk oleks stiilsem mõne karismaatilisema möllumehe või nt director Fuqua' sulest ilmununa, kuid üldiselt tühine meelelahutus.

**

Bryan Singer'i "Bohemian Rhapsody" (2018)

4 Oscar'i võitja, sh Freddie Mercury't portreteerinud Rami Malek'ile kuldmehe toonud Queen'i film oli pettumus. Põhistaar oli tasemel, aga film ise jooksis lati alt läbi olenemata muusikast. Kahjuks varjutas palju võimsama Elton John'i eluloo filmi.

***

Matt Eskandari' "Trauma Center" (2019)

Millega Bruce Willis viimased 10a tegelenud on - halbade B-kati actionfilmide tootmisega. Pole väga midagi kommenteerida - selle vaatamine omal vastutusel, pärast võib reaalselt endal traumakeskusesse asja olla, et sellest taastuda.

*

Gaspar Noe' "Climax" (2018)

Klaustrofoobiline thriller algab võimsa tantsulise etteastega, mis ongi selle filmi kõrghetk - sealt läheb maakeeli öeldes ainult metsa edasi. Kuigi biit on peal, tegelased kummalised ja kaameratöö super, ei suutnud film kuidagi täit rahulolu pakkuda, vaid jättis veidi mõruda maitse.

***

Yann Demange' "White Boy Rick" (2018)

Tõsieluline lugu 80's Detroidist, kus noorest naiivsest hulkurist saab narkokaubitseja slash FBI informaator, mis teadagi ei ole stsenaarium happy endingule. Huvitav, tume ja suurepäraste rollidega, kus suurima staar alati Matthew McConaughey. Pole ilmselt kõigile, kuid siinkirjutajale selline kama mekib.

****

Hany Abu-Assad'i "The Mountain Between Us" (2017)

Seiklusdraama, mille olin ettevalmistanud nagu sööks mingit klišeesuppi, kuid ootamatult oli soliidne. Veider briti kompott Kate Winslet-Idris Elba ei peaks töötama, aga töötas. Ootamatu. Suu teeb aga vesiseks, kes oli esimene valik paariks - Fassbender ja Robbie. Damn.

***

Francis Lawrence' "Red Sparrow" (2018)

Originaalne spioonithriller - yes, please. Jennifer Lawrence - yes, please. Kummaline, et film pole niivõrd kõrgelt hinnatud nagu võiks. Ehk asi vene aktsendis mida J-Law teeb? Ei tea, minu arvates pretty hot. Pikk, äge ja soovitatav filmiõhtule.

****

 

Neeraj Pandey' "A Wednesday" (2008)

Bollywood'i filmidega on nii - see kas tüütab sind koheselt omapärase kultuuri ja stiiliga või vastupidiselt haarab kaasa ning pakub totaalselt teistsuguse elamuse. Tolle thrilleriga on viimane variant. Ootamatult põnev, kiirete kaadrite ja keriva sisuga. Vigadest hoolimata naelutav meelelahutus. Props when due.

*****

Andrew Stanton'i "WALL-E" (2008)

Pixar'i multifilmide üks aegade säravamaid saavutusi hiilgab eelkõige originaalsuse ja südantsoojendava looga. Väike jäätmerobot, kosmos ja emotsionaalsus? Who knew. Seda multikat vaataks mitu korda.

****

Kurt Kuenne' "Dear Zachary: A Letter to a Son About His Father" (2008)

Ühes kõige traagilisemate filmide listis silma jäänud dokfilmi iseloomustab peamiselt kaks aspekti: 1) suurepärane idee ja töö režissöörilt 2) see oli ikka väga fked up lugu tavalisest kanada poisist, mis raputas kogu riigi õiglussüsteemi.

***

John Moore' "Max Payne" (2008)

Legendaarne PC-game, mida pelanud ka siinkirjutaja, tehtud ultravägivaldseks mängufilmiks eesotsas kat1 staari Mark Wahlberg'i ja kuuma totsi Mila Kunis'ega. Paraku haarava mängu tasemele ei küündi - lohakas, igav.. kokkuvõtvalt potensiaali raiskamine.

**

Miles Brandman'i "Sex and Breakfast" (2007)

See on lihtsalt halb - mida nad meie Keviniga tegid küll? Macaulay Culkin üks nendest nägudest, kelle karjääri iseloomustab alati punases kampsunis Kevin. Püüded midagi muud teha on lihtsalt väär. Film tõestab seda. Kui production ja story ka  niivõrd kehv, siis tulemus saast.

*

D.J. Caruso' "Eagle Eye" (2008)

Uskumatult kiiretempoline actionthriller, mis ei oota 5 minutitki, kui saag läheb käima ning kestab sisuliselt lõpuni välja. Tegu on soliidse meelelahutusega, mis rutakuse tõttu ehk liigagi väsitav, kuid you can't go wrong w Michelle Monaghan.

***

Gavin Hood'i "Rendition" (2007)

Powerful thriller viib meid terrorismi ja sellega võitlemise pimedatesse katakombidesse, uhketesse esindussaalidesse ning kannatajate kodudesse. Tuntud näod, põnev lugu, kaasahaarav script ja tipptasemel teostus. Sobib ideaalselt filmiõhtuks!

****

Charlie Kaufman'i "Synecdoche, New York" (2008)

Ei ole kindlasti kõigi sh enamike teetassike a la wtf siin toimub, kuid hoolimata sellest on omas originaalsuses midagi võluvat ka peidus. Peamiselt on selleks fantastiline peaosatäitja varalahkunud Philip Seymour Hoffman.

***

Steve McQueen'i "Hunger" (2008)

Meisterlavastaja esimene täispikk film räägib Põhja-Iirimaa ajaloo ühest märgilisemast hetkest - IRA vangide näljastreigist. Meisterlikkus põhineb asjaolul haarata teemasse ka täielik võhik, mida film oskuslikult ka suudab. Seda saab teha tarduva dialoogi ja fenomaalse actinguga, mida vast ilmestab ideaalselt filmi kuulsaim, ligi 20min non-stop kestev stseen preestri ja vangi vahel.

****

David Frankel'i "Marley & Me" (2008)

Kes poleks seda filmi veel näinud? Üks selle sajandi meeldejäävamaid family komöödiad, kus ideal couple rollis Mr 'Wow' ja milf Rachel. Kuid enamasti varastab iga stseeni siiski filmi tõeline staar - labrador Marley. Kassahitt on ajatu hea tuju film ja oma žanris üks lemmikuid ka siinkirjutaja listis.

*****