Lasse Hallström'i "Chocolat" (2000)

Ka minul, kes ma šokolaadist just ekstaasi ei lähe, tekitas too film korraliku isu magusa järgi, nii et võib vaid ette kujutada, mida teevad kõik need šokohoolikud, kes näevad seda kõike head ja paremat, mida see romantiline draama pakub.

****

John Dahl'i "Rounders" (1998)

Kõrge reiting ja Matt Damon - Edward Norton combo tõmbasid vaatama, kuid film siiski eelkõige nendele, kelle jaoks on pokker hobi või midagi taolist.

***

Mimi Leder'i "Pay It Forward" (2000)

Ühe tuntuima lapsnäitleja Haley Joel Osmenti natuke vähemtuntumal linateosel on point, millest annab aimu kõrvalolev filmist võetud pilt. Soliidne kraam.

***

Ron Howard'i "The Dilemma" (2011)

Uskumatult madal reiting, tasemel näitlejad, kohati naljakad, kuid keskpärased naljad, pikk ja veniv teemakäsitlus. Risky business, kas meeldib või mitte. Jään sinna vahepeale.

***

Nimrod Antal'i "Vacancy" (2007)

Suht halvamaiguline õudukas. Vahel ehmatab, nagu sellistele filmidele kombeks, kuid enamasti hoiab sellist klassikalist joont, mis mind ülemäära ei sümpatiseeri. btw, Kate Beckinsale on hot, as usual.

**

Ricky Gervais'i "The Invention of Lying" (2009)

Esimesed 10 minutit oli originaalne ja paljulubav, sealt edasi muutus asi väga mannetuks, lõpus isegi kohutavaks. Spektaakel lõppes ennetähtaegselt punasele ristile klikkamisega.

*

Mark Herman'i "The Boy In The Striped Pyjamas" (2008)

Tuntud novelli  põhjal valminud dramaatiline film, mis hoiab parima ehk traagika kõige viimaseks. Tasub vaadata, jääb meelde.

****

Rick Famuyiwa "Brown Sugar" (2002)

Kui Taye Diggs mängib filmis muusikaprodutsenti ja kaasa lööb ka Mos Def, siis on tõenäoline, et muusikal on siin filmis oma koht. Hip-hop on tolle muuvi üks tugevamaid külgi.

***

Mike Nichols'i "The Graduate" (1967)

Poleks arvanud, et tol ajal tehti ka selline film. Seetõttu meeldivalt üllatunud. Terve filmi kõlab Simon & Garfunkeli muusika, tuntuim lugu ilmselt ühest peategelasest, "Mrs. Robinson".

****

Dennis Dugan'i "Just Go With It" (2011)

Adam Sandler on väga naljakas tüüp. Kuigi ta on suht feili materjali ka tootnud, on see film winner. Pea alati oli millegi üle naerda või kedagi vaadata. Siiski on veel romantilisi komöödiaid, mis suudavad 5 tärni koju tuua.

*****

Peter Weir'i "The Truman Show" (1998)

Äärmiselt kummaline ja originaalne. Samas koomiline ning kui juba vaatama hakata, siis läheb ka lõpuni, sest on küllaltki paeluv. Jim Carrey andes ei tohiks keegi kahelda ning ega ta tagasi ei hoia ka siin.

****