Friday, April 29, 2016

Triin Ruumet'i "Päevad, mis ajasid segadusse" (2016)

Olles olnud väike poiss post-soviet ajastu Eesti maakohtades, pakkus film mullegi korraliku annuse nostalgiat. Veelgi enam meeldis mulle aga kogu melanhoolne komplekt oma koomilisuse, sügavuse ja traagikaga.

****

Rene Vilbre' "Klassikokkutulek" (2016)

Hiljuti box office's Eesti kõigi aegade edukaimaks filmiks tõusnud jandikomöödiat ei tasu nüüd kindlasti vaadelda kui meie üht parimat filmi. Sellest jääb asi kaugele, kuid nagu tulemused näitavad, eestlastele läheb joomishuumor hästi peale.

***

Andres Kõpper'i & Arun Tamm'e "Vasaku Jala Reede" (2012)

Karm actionfilm, mis ei hoia tagasi mitte millegagi, olgu see edasi antud verbaalsel, füüsilisel või mentaalsel teel. Noorte meeste poolt tehtud üllitis näitamaks, kui valesti saab üks nädalavahetus minna. Ei saa öelda, et hakkas igav.

***

Andres Puustusmaa' "Punane Elavhõbe" (2010)

Veel üks viimaste aastate Eesti kriminulle, mille vast suurimaks tugevuseks oli fantastiline ansambel andekaid näitlejaid (kellest mõned kõrvaloleval pildil). Film minu jaoks ehk pisut kuiv, kuid temaatika intrigeeriv ning mõned kaadrid lausa kütkestavad nende naturaalsuses (hea töö, Peeter Oja). Julgen arvata, et Eesti legendaarsetest 90-ndatest tuleb veel linateoseid ka tulevikus.

***

Toni Myers'i "Hubble 3D" (2010)

Kinos Kosmos IMAX ekraanil jooksvate 3D lühidokumentaalide hulgast käisin vaatamas paari, üks neist Hubble'i kosmoseteleskoopi hooldamas käinud astronautide teekonda jälgiv teaduslik reis, mis viib vaataja avakosmosesse ning avardab tema mõttemaailma.

****

Toni Myers'i "Space Station 3D" (2002)

Sarnaselt Hubble'i teleskoobile, tehti taoline (ja esimene selline!) 3D lühidok kosmoses juba mitmeid aastaid varem pakkudes ainulaadse kogemuse kaaluta olekust, süstikust tõusmisest ja kosmosest chillimisest. Taaskord uusi teadmisi pakkuv. Minge vaadake IMAX ekraanilt ning lugege International Space Station'i kohta juurde.

****

J.J. Abrams'i "Star Wars: Episode VII - The Force Awakens" (2015)

Olles näinud legendaarse ja massiivselt populaarse filmisarja kõige esimest filmi, polnud ma just parim materjal, kellele kauaoodatud järg ette anda. Mind ei ole filmisari suutnud lummata ja ega ei muutnud seda ka too ärkamine. Visuaalselt oli spektaakel aga täiesti võimas kohe.

***

Olivier Megaton'i "Taken 3" (2014)

Üks nendest triloogiatest, mida mäletatakse hea sõnaga ainult, ja ainult esimese filmi tõttu. Piltlikult öeldes, kui 2 film oli selge lati maha ajamine, siis 3 järg oli selline. Lisada on vaid kaht - ärge palun tehke 4 osa; Liam Neeson - you still the boss.

**

Lone Scherfig'i "The Riot Club" (2014)

Niivõrd huvitava süžee ja talendikate briti noorhärradega õnnistatud thriller oli segadusse ajav, ärritav ja lõpuks pettumust valmistav käkerdis, mille valus point ei suutnud mulle kohale jõuda, kuigi ma tõesti püüdsin.

*

Alejandro G. Inarritu' "The Revenant" (2015)

Kauaoodatud Oscar'i lõpuks Leo'le toonud meistriteos oli eriline vaatamine oma vaatemängulisuse poolest. Kadusin kaheks ja pooleks tunniks sinnasamasse kargesse metsa, kus Leo karuga võitles ja toorest piisoniliha sõi, lastes end kanda erakordsel kaameratööl ja võluval soundtrackil. Kõikidele seiklejatele!

*****