Alfred Hitchcock'i "Rope" (1948)

Hitchcock'i esimene värviline film. Äärmiselt põnev, pikad kaadrid, kogu tegevus ühes NYC apartmendis, hulk karismaatilisi karaktereid ja hitchilik suspense loo juures panid mõtlema, et tegu võiks olla vägeva teatritükiga. Tund ja veerand kestev ning fantastilise kvaliteediga filmifail on veebis saadaval.

****

Stuart Rosenberg'i "Cool Hand Luke" (1967)

Paul Newman'i poolt kuulsaks mängitud mässajate sümboliks oleval Luke'l on kinoajaloos oma koht olemas. Acting oli filmis hea, stoori mulle ei istunud ja laiki ei saa. Küll aga sain teada, et tollest filmist pärineb nii scene kui speech, mis oli aluseks selle epic Guns N Roses'e loo introle.

***

Billy Wilder'i "The Apartment" (1960)

Korter oli omal ajal edukas nagu mõned aastad tagasi Pohmakas. Olemuselt lihtne komöödia, kuid tabavate naljadega mõjus efektiivselt. Meeldivad oli intelligentsed dialoogilõpud, kus kasutati sõnu decency-wise, living-wise, laugh-wise etc. Väga cool tekst.

****

Alfred Hitchcock'i "Lifeboat" (1944)

Valisin välja Hitch'i 50 filmi hulgast selle pala tänu ühe lausega kokkuvõetud sisu kokkuvõttele - Several survivors of a torpedoed ship find themselves in the same boat with one of the men who sunk it. Solid.

***

David Lean'i "Lawrence of Arabia" (1962)

7 Oscarit võitnud omaaja megafilm hiilgab omapärase faktiga - 3h 36 min pikk ning kordagi ei kuule rääkimas naissoost tegelast. Nii mõnigi tituleeritud list on paigutanud Peter O'Toole'i mängitud Lawrence'i tegelaskuju läbi aegade parimaks on-screen performance'iks. Kes ei tea, mis on performance, siis klikake siia.

**

Sam Peckinpah'i "The Wild Bunch" (1969)

Korralik vestern, brutaalne ja ekstsentrilikke kauboisid täis, sekka mõned mehhiko tough guy'd. Kaheraudsed pauguvad, hobused kappavad, jutt pritsib testosterooni ning kogu lugu.

***

Billy Wilder'i "Double Indemnity" (1944)

Indemnity tähendab kahjutasu, hüvitist. Lisame sinna juurde loo sisu, milleks on suurejooneline kindlustuspettus. Järgmisena lisame salapärase mõrva. Seejärel armuloo. Eelviimasena kavala detektiivi ning viimasena kogu lugu katva salapära. Aasta 1944 ja saimegi classic'u valmis.

****

Billy Wilder'i "Some Like It Hot" (1959)

Kui kellegil peaks tekkima tahtma idee (nagu minul) vaadata ära mõni Marilyn Monroe film, see on perfect movie mõtte rakendamiseks. Tegu ei ole mitte ainult tema kuulsaima filmiga, vaid täidab ka eesmärki, mis minul oli anda ettekujutus tema vastuolulisest olemusest, fenomenaalsest aurast meeste suhtes ning seksisümboli staatusest ühiskonnast. Ta nagu mängikski siin iseennast. Menukas komöödia, millele järgnes The Blonde Bombshell'il veel paar filmi ning kurvasti lõppenud drug od.

***

Billy Wilder'i "Sunset Blvd." (1950)

Veel üks Billy Wilderi meistriteos, mis räägib Hollywoodi tähesärast, selle kustumisest ning lõputust hiilgusest. Lugu haarab kaasa, olen täheldanud seda pea kõikide filmidega, millel nimeks tänav, kus aktsioon aset leiab ja karakterite teed omavahel ristuvad. Kokkusattumus? Maybe.

****

Michael Curtiz'e "Casablanca" (1942)

Film-noir ajastu üheks parimaks love-storyks peetav lugu kuulsas Maroko linnas ongi tõenäoliselt selle aja markantseim teos. Humphrey Bogart ja Ingrid Bergman on fantastilised. Mulle väga meeldis. Tõsiselt kohe. Casablanca tähendab Valge Maja. Ning sellel on veidi tähenduslik osa ka filmis.

*****

John Kahrs'i "Paperman" (2012)

Vähem kui 7 minutit kestev lühianimatsioon made my day. Kui sa klikid nüüd SIIA, siis saad selle Oscarile kandideeriva pala ära vaadata. Lihtsuses peitubki teinekord võlu.

*****

Brad Anderson'i "Transsiberian" (2008)

Ei ole just palju häid rongipõnevikke, kuid siin on üks neist. Kes ei tea, siis Transsiberian Express on maailma pikim traintrip Hiina -> Moskva. Filmi edu ebaõnnestus, kuna linastus samal weekendil The Dark Knight'iga. Küll aga ei feilitud Kate Mara valimisega filmi.

****

Francis Lawrence'i "Water For Elephants" (2011)

Suit-up Robert Pattinson elevantsi najal lebotamas oli kindlasti hea viis, kuidas naisi kinosse saada. Laias plaanis see õnnestus ja ka filmis kajastuv lovestory toimis. Minu jaoks oli staariks see mees. Sobib õhtusel ajal ka taustafilmina kui muu tegevus käsil. Proovitud.

***

David Slade'i "30 Days of Night" (2007)

Angel'id ja Edward'id kahvatuvad selle filmi vampiiride kõrval. Need tegelased siin teevad enne, siis ehk mõtlevad ning lisaks räägivad omavahel väljamõeldud keeles. Horror-action veidi isegi põnevas võtmes. Pole minu cup of tea jällegi, kuid kõik Buffy'd, lennake peale.

**

Drew Goddard'i "The Cabin In The Woods" (2011)

Esimesed 15 minutit on puhas klišee kordi nähtud group of youngsters go to summer vacation. Jah, sealt edasi on asi pisut originaalsem, väga kummaline ja isegi ebameeldiv. Ühesõnaga - crap. Kahesõnaga - crap, skipi.

*

Joe Carnahan'i "The Grey" (2011)

Kuigi graafikaga on filmis veidi üle krutitud, hundid veidi ebarealistlikud ja kaljult hüpped küsitavad, siis kogu stoori, bossi (Liam Neeson) kohalolek, kulminatsioon ja lõpustseen mulle nii väga meeldisid, et kõrge hinne siit peab tulema. Traagiline horror põnevik - thumbs up.

****

Simon West'i "The Expendables 2" (2012)

Tore ja lõbus ettevõtmine sellelt kambalt jällegi. On tehtud areng ja Arnold sai suurem rolli ning Van Damme kutsuti ka punti. Chuck Norris tegi nalja ja Stallone võitis lõpuduelli. Jääb üle küsida, kas tuleb ka osa 3 ning keda oleks veel juurde võtta?

***

Woody Allen'i "Midnight In Paris" (2011)

Kui nüüd seda romantilist komöödiat tähelepanelikult jälgida, siis võib ennast väga kultuurselt harida. Aga pean hoiatama, filmi vaatamine võib tekitada tahtmise koheselt Pariisi minna ja tegu ei ole naljaga. Armas ning omapärane. Üks Woody parimaid.

****

Sacha Gervasi' "Hitchcock" (2012)

Master of Suspense'i ühest eluetapist rääkivat filmi oli tore visuaalselt vaadata suurel ekraanil, kuna stiil tuli eriti nooblilt välja. Paraku kogu lugu oli minu jaoks liialt hajutatud. Pettumus? Ei, kuid ootasin pisut enamat.

***

Tom Hooper'i "Les Miserables" (2012)

Muusikal kinolinal ehk veidi harjumatu. Kuid hea lugu, võimsad laulud, fantastiline cast garanteerivad meeldejääva elamuse. See 2,5h on seda väärt, kuigi algus võib tunduda kummalisena. Kui ei usu, küsige mu kinokaaslase käest, kes lõpus eriti armsalt suuri krokodillipisaraid valas.

****