Sunday, December 18, 2011

Peter Kosminsky' "White Oleander" (2002)

Janet Fitchi novellil põhinev draama, kus peategelased on naised. Film on mõeldud naistele ja neile see ka meeldib. Laura, sulle meeldib ka. Transferin pulgaga selle su arvutisse varsti.

****




Anthony Minghella' "The English Patient" (1996)

9 Oscari-nimelise kujukese võitjat on nimetatud ka üheks läbi aegade parimaks armastusfilmiks, samuti ka traagilisemaks. Mina isiklikult ei nõustu, kuid märgin selle fakti ära siiski. Hästi pikk, pea 3h.

***




Mike Leigh' "Secrets & Lies" (1996)

Musta briti huumorit ning kohati arusaamatut slängi pritsiv töötava keskklassi depressiivset suguvõsa elu kajastav hinnatud film ei suutnud üllatada. Title on huvitavam kui film ise.

**



Phyllida Lloyd'i "Mamma Mia!" (2008)

Kassahitt teenis kinodes meeletuid summasid. Selline stabiilne film. Suured staarid, ilus loodus, klassikaline abba pop-dance muusika. Mulle meeldis, et kõik osatäitjad laulsid oma laulud ka reaalselt ise. Nice!

***




Lisa Cholodenko' "Laurel Canyon" (2002)

Kate Beckinsale oli ainus põhjus, miks ma seda filmi vaatasin. Aga üllatusin, meeldiv draama suhetest segatud mõnusa muusikaga. Tänks, Priit, hea soovitus. Laurel Canyon on neighborhood LA-s. Yup, dream to live there.

****


Paul McGuigan'i "Lucky Number Slevin" (2006)

Originaalne, stiilne. Esimest korda nägin, siis oli lihtsalt wow. Nüüd kokku näinud oma kordi 3-4 ning vabalt võiks veel vaadata. Ei pruugi kõigi cup of tea olla, kuid kes hindab selle kommentaari 2 esimest sõna, neile meeldib.

*****


Paul Haggis'e "The Next Three Days" (2010)

Russell Crowe on ka varem kehastanud tegelast, kes lihtsalt ei anna alla (Gladiator, Cinderella Man). Järgmise kolme päevaga tõestab ta seda jälle. Põnev, 2h läheb asja ette, kui ette võtad.

****


Oliver Stone'i "Natural Born Killers" (1994)

Tarantino kirjutatud jutu põhjal tehtud friigifilm naerab tegelikult meediatsirkuse üle, kuid sorri, minu jaoks oli tegu mõttetusega. Läbi suure pingutuse jõudsin crediteni.

*



Anthony Minghella' "The Talented Mr. Ripley" (1999)

Noored Matt Damon, Jude Law ja Gwyneth mängivad maha salapärase loo, mis minu jaoks oli pigem pettumus. Lootsin väga palju enamat. Äkki kellegile siiski meeldib.

**



Dan Rush'i "Everything Must Go" (2010)

Will Ferrell ei ole ilmselt kunagi tõsisemat filmi teinud, kuigi ka sellel muuvil on küljes tag 'comedy'. Selline taustafilm, ei pea just väga pingsalt jälgima, et aru saada, mis toimub. Kinodes oli feil.

***



Justin Lin'i "Fast Five" (2011)

Autod sõidavad testosterooniga, jutt on suurem kui Vin Diesel ja The Rock kahe peale kokku, asju lõhutakse rohkem kui Jaapanis tsunami suutis. Ok, see tekst on veits ulme, kuid seda on ka see film. Ometi, mulle meeldis. Napilt neli.

****


Ben Affleck'i "Gone Baby Gone" (2007)

Vähe sellest, et ta on äärmiselt äge näitleja, on ta vähemalt sama hea lavastaja. Ben Afflecki director-debut-movie on tugevalt soovitatav kõigile, kes selle mehe talenti hindavad. Peaosas tema vend Casey.

*****