Monday, May 21, 2012

 Jonathan Levine' "50/50" (2011)

Seth Rogeni ja JGL'i eelnevad filmid, mida näeb siit ja sealt, olid suhteliselt kohutavad, kuid kõik eelneva nad heastavad selles linateoses. Traagiline, südamlik, naljakas. Tõenäosus, et poolteist tundi saab meeldivalt sisustatud on suurem kui fifty-fifty.

****

The Vicious Brothers'i "Grave Encounters" (2011)

Millised mõtted tekivad, kui kuulda sõnadefraasi 'abandoned mental hospital'? Põhimõtteliselt see, mis silme ette joonistub, filmis ka kajastub. Algus pisut veniv, kuid sealt edasi täiesti fucked up.

***



Wayne Kramer'i "The Cooler" (2003)

Vanakooli kasiino muuvi hiilgab oma vägeva castiga. Filmis mõned coolid stseenid, kuid lugu tagasihoidlik. Ega midagi suurt peale Las Vegase siit pikemalt meelde ei jää.

**



Bob Rafelson'i "No Good Deed" (2002)

Kummaline krimidraama, mis nõuab arusaamiseks keskendumist. Garanteeritud ei ole, et siis ka kõike mõistad. Positiivne on filmis muusika ning meeldejääv stseen pildil, kus Samuel ja Milla koos tšellot mängivad.

***

Michael Davis'e "Shoot 'Em Up" (2007)

Pea kogu filmi on Clive Owenil ühes või mõlemas käes relv. See võibolla ka põhjuseks miks action-filmi total body count oli 108. Kui nüüd vaadatavusest rääkida, siis ulmeline crap.

*



George Clooney' "The Ides Of March" (2011)

Põnev vaade taaskord USA poliitika räpastesse telgitagustesse. Clooney-Gosling combo toidab, lugu ka hea. Mulle selline kraam läheb peale. Filmi pealkiri viitab 15. märtsile, Julius Caesari tapmiskuupäevale, kuid seost pole. Vist.

****


Simon West'i "The Mechanic" (2011)

Con Air'i režissööri poolt tehtud konkreetne hitman-movie on justkui loodud Jason Stathamile. Siin ei ole vaja midagi mõistatada ega ette kujutada, 'mehaanik' Jason teeb seda sinu eest. Film on täpselt see, mida sa arvad, et see on.

***


Matthew Vaughn'i "Layer Cake" (2004)

Briti gängstermuuvi võis olla otseseks põhjuseks, miks pildil kauni Sienna'ga amelev Daniel Craig hiljem peale filmi linastust uueks James Bondiks valiti. Film sisaldab cooli briti stiilis ropendamist, palju kaklemist ja huvitavat stoorit. Soovituslik, yes.

****


Oren Moverman'i "Rampart" (2011)

Korrumpeerunud võmmist rääkiv krimidraama oli veniv, kohati arusaamatu ja tekitas mitmel korral tahtmist üleval nurgas punast x-iga ruutu vajutada, kui kohe midagi juhtuma ei hakka. Meeldis vaade 90'ndate stiilis Los Angelese tänavatele.

**





James Colquhoun & Carlo Ledesma' "Food Matters" (2008)

Pisut üle tunni kestev dokfilm, mida soovitan vaadata kõigil silmaringi laiendamise eesmärgil. Kas nähtuga nõustuda või mitte, on igaühe enda valik.

***

J.C. Chandor'i "Margin Call" (2011)

Pingeline draama jälgib investeerimispangas toimuvat 24h jooksul peale majanduskriisi, sisuliselt selles valdkonnas, sekundiga tulemist. Võimas cast, võimas esitus.

****

David Lynch'i "Mulholland Dr." (2001)

Tõenäoliselt üks kõige müstilisemaid thrillereid, mida kunagi näinud. Tõsine mind-fuck. Nõuab piinlikku keskendumist, et biiti jagada. Minu jaoks on film epic. Mulholland drive on kuulus tänav Hollywood Hillsis, kust avanevad LA-le sellised vaated.

*****