Friday, October 3, 2014

Lasse Hallström'i "Hachi: A Dog's Tale" (2009)

Stockholmis sündinud Lasse parim film. Romantiliste komöödiate maestro minu senised lemmikud olid kuulsad "Chocolat" ja "What's Eating Gilbert Grape", kuid see lugu trumpab noodki üle. Südamlik peredraama, mis ei jäta meile meelde tuletamast, kui tähtsad on tegelikult armsamad meie ümber. Koeraarmastajate (mina) maiuspala. Lojaalsuse triumf. Okei, vaikin. Lihtsalt vaata. Hachiko on jaapani fantastiline koeratõug.

*****

Marcio Garcia' "Open Road" (2013)

Pildil olev brasiilia-usa iludus Camilla Belle oli põhjus, miks draamat vaatasin. Lugu nagu oli paljulubav, kuid kohati jooksis kokku ja lõpp jooksis üldse ära. Meeldis lisaks kaunitarile ka imeline Brasiilia, mis tõi meelde supermälestusi möödunud suvest.

***

James Gunn'i "Guardians of the Galaxy" (2014)

Marvel'ile jälle suur hitt, tohutud summad teenitud ja tagasiside ka kuidagi võimas. Minu jaoks arusaamatu haip, omad coolid hetked olid, kuid üldiselt suht bullshit. Ettearvatav ning not so funny at all. Kisus minu jaoks igavaks.

**

Ron Howard'i "Frost/Nixon" (2008)

Taaskord, et mõista paremini ajaloolises draamas toimuvat, peaks teadma eellugu. Kuigi kerge previev juhatab ka filmi sisse. Teos ise on aga soliidne kehastus ühest epic momendist, mis eelkõige oluline lombi taga oleva riigi ajalookulglas. Howard'ile kohaselt, haarav lugu. Stiilsed haircut'id, suit'id, autod ja aktsendid.

****

Uberto Pasolini' "Still Life" (2013)

Soovituse sain Filmigurmaani review'st, mis tituleeris tolle inglise draama oma eelmise aasta lemmikuks. Mina kullast karikat pea kohale ei tõsta, kuid suures osas jagan arvamuses kirjapandut.

***

Steve Pink'i "Hot Tub Time Machine" (2010)

Koomikud istuvad mullivannis ja hakkavad korraldama jaburusi. Ma ei teagi kohe, minu jaoks olid pea kõik naljad nii cheesy, et ei suutnud kohe mitte nautida seda jama.

*


Andrew Dominik'i "Killing Them Softly" (2012)

New Zealand'i tough guy režissööri AD filmi suhtes olid kõrged ootused, eriti veel kui pundis sellised tüübid nagu Pitt, Liotta ja varalahkunud Gandolfini. Massive pettumus selle koha pealt. Tuim ja kuidagi ei plahvatanud film ellu. Janunes rohkem actioni järgi. Filmi lõppedes oli suu endiselt kuiv.

**

Nat Faxon'i & Jim Rash'i "The Way Way Back" (2013)

Värskendav ja vesine draama, kus plusspunktid tulevad humoorikate vaherepliikide, hästimängitud karakterite ning isu tekitamise eest minna koheselt veeparki. Aitäh!

***

Christopher Smith'i "Triangle" (2009)

Too film, vastupidiselt eelmisele, ei tohiks tekitada sinus tahtmist minna jahiga merele seilama. Väga kompleksne thriller, kuid keskendudes on point originaalne ning väärt propse. Kiitos Sandrile hea soovituse eest. Soovitan edasi.

****

Phil Lord'i & Christopher Miller'i "The Lego Movie" (2014)

Tohutult energiline komöödia. Pelgasin veidi, et mis ja miks jne, kuid oli meeletult köitev vaatamine. Wicked huumor koos fast-paced deliveryga töötas sajaprotsendiliselt full time. Jäta kahtlused ja vaata, kui pole veel näinud.

*****