Tuesday, July 25, 2017

Jean-Marc Vallee' "Wild" (2014)

Draama viib meid koos Reese Witherspoon'iga rändama läbi kolme US lääne-ranniku osariigi kulgevale Pacific Crest Trail'ile pakkudes imelist loodust ja metsikut seiklusjanu. Vahele ilmnevad flashbackid seovad filmi sügavaks ja traagiliseks redemption journeyks. Kinoelamus kauni kaaslasega oli meeldejääv.

*****

Boaz Yakin'i "Max" (2015)

Mis saaks ühel õdusal filmiõhtul paremini meelt mööda olla kui lustakas koerafilm? Max on äärmiselt truu ja nutikas saksa lambakoer, kellesse kiindumine võtab nii umbes 2 sekundit. Muu on juba pudipadi, kuid plussiks tuleb parajalt kaasahaarav ja südant soojendav seikluslugu. Õnneks oli ka seda.

****

Jon M. Chu' "Now You See Me 2" (2016)

Müstilise maagiaga ja võrratute efektidega rabanud avafilm pakkus nauditava elamuse, kuid taoliste trikitajate jaoks on üllatusmoment ühekordne. Siingi punniti kõvasti, et mitte kohe kaljult alla kukkuda ning seda ka suudeti. Solid, but let the horsemen ride to the sunset now..

***

Paul Feig'i "The Heat" (2013)

Kinod armastavad möllukomöödiaid, mille turundus on keeratud üle võlli, et olenemata sisust, vooriks rahvast saalidesse nagu murdu. Tolle naljafilmiga nii läkski. Mõned stseenid olid humoorikad (Melissa McCarthy ropp suu ja Bostoni aktsent), mõned ns kaunid (still milf Sandra Bullock), üldpilt selline 'jah, nagu ikka'.

**

Jon Watts'i "Cop Car" (2015)

2 poisikest lasevad vehkat mendiautoga, millele ihub hammast väikelinna sheriff. Tundub põnev plot, kuid kohe major issue - nimelt Kevin-on-Peekon (sry Kevin Bacon) on cool af nagu alati, kuid poisud on maailma rumalaimad 10-aastased ja see võtab loolt ka audentsuse ja usutavuse.

*

Jaume Collet-Serra' "Non-Stop" (2014)

Klaustrofoobses lennukisalongis võtab Liam "The Boss" Neeson taas vastu saatusliku telefonikõne ning siis peaks juba koitma, et tulemas on põnev kassi-hiire mäng, mis lõpeb sellega, et helistaja oleks soovinud valida mõne muu numbri, kuhu helistada.

***

John Wells'i "Burnt" (2015)

Tipprestorani köögipoolt lahkav ja ka köögitagusesse piiluv draama avab selle omaette maailma tahkusid, kuid kahjuks mitte väga veenvalt. Kuigi Bradley Cooper'i impulsiivne näitlemine gordonramsayliku peakokana oli kohati nauditav, oli jant tema ümber arusaamatu. Film kannatas seetõttu ja teps mitte pikemaks meelde ka ei jäänud.

**

Nicolas Winding Refn'i "Only God Forgives" (2013)

Pimedas Bangkok'is värviliste tulede saatel aegluubis kulgev krimidraama võtab justkui järje üle Refn-Gosling duo eelmiselt projektilt (fantast "Drive"), kuid jääb oluliselt kahvatumaks (ka Ryan räägib veel vähem - 17 rida kokku). Like tho.

***

Guy Ritchie' "The Man from U.N.C.L.E." (2015)

Teravmeelselt vaimukas ja vastupandamatult stiilne briti actionkomöödia, mis viib koos nutikate ja pilkupüüdvate tegelastega ringreisile Euroopasse  pakkudes kärtsu, mürtsu ja ka romanssi. Win for GR, license to sequel approved.

****

Neil Burger'i "Limitless" (2011)

Film seisis mul aastaid puutumatuna, kuid lõpuks jõudis kord tolle müstilise põnevikuni ning mõte oli ainult üks - oleks teadnud, poleks film nii kaua ootel olnud. Hämmastav vaatamine oma kaasahaaravusega, paeluva sisu ja piiritute mõtterännakutega. Go!

*****

Monday, June 26, 2017

Ron Shelton'i "White Men Can't Jump" (1992)

Kõikide kossusõprade wet dream, hustling streetball päikselisel California rannikul. Tempokas spordifilmis leidub nii briljantset komöödiat kui tugevat draamat, keskmes säriseva sideme loovad unustamatu one-two Sidney ja Billy.

*****

Woody Allen'i "Celebrity" (1998)

Üks kümnest Woody 90's movie'dest, mis sattus minu valikusse pildi epitsentris paikneva Leo tõttu. Mustvalgetes toonides Hollywoodi melust rääkivas, tragikomöödia sugemetega draamas toimub palju, kuid korda läheb vähe. Mind huvitasid paljud coolid cameo rollid, üheks neist ainult 10 min ekraaniaega saanud Leo tormiline tähetund.

***

Kevin Smith'i "Dogma" (1999)

Tuntud jäähoki- ja koomiksifänn, newjerseylane Kevin Smith on oma 90'ndatel kirjutatud ja lavastatud originaalsete noortekomöödiatega jõudnud kultuslavastaja staatusesse. Põhjusega. Keskmisest müstilisem "Dogma" aga jäi minu jaoks säratuks.

**

Chuck Russell'i "Eraser" (1996)

Sa ei saa olla lihtne mees, kui su nimi on John "Kustutaja" Kruger, ning Arnie seda kahtlemata ei ole. Film on classic Schwarz - hard core macho, kes viskab epic one-lainereid, protectib pilkupüüdvat näkki, käsitleb high-tech raskerelvastust at ease ning omab suuremat õiglustunnet, kui kogu movie bunch kokku.

***

Agnieszka Holland'i "Total Eclipse" (1995)

Looklevas draamas, kus vaagitakse üleeelmisel sajandil elanud kireva elusaatusega ja põrgulike elukommetega luuletajate nii intiimseid kui artistlikke jauramisi, oli igav vaatamine. Nice acting Leo, kuid film totaalne kaotus.

*

William Friedkin'i "Blue Chips" (1994)

90-ndatest leiab veel mõnusaid pärle ning seda ka spordifilmide hulgast. Nick Nolte poolt mängitud ekstentriline coach haarab oma energiaga ühes, Shaq'i poolt  mängitud talent lisab mõnusa vaibi ja koomilisuse muidu ettenägelikku, kuid siiski nauditavasse draamasse.

****

Randall Wallace' "The Man In The Iron Mask" (1998)

Alexandre Dumas' kuulsate romaanide ainetel tehtud suurfilm on võrdlemisi solid edulugu, kuid jäi tolle aja teiste suurfilmide varju olenemata silmipööritavast castist feat. King Louis XIV, D'Artagnan ja 3 musketäri.

***

Kevin Smith'i "Clerks." (1994)

Komöödia, mis tõi Kevin Smith'i areenile ning aplodeerides võib öelda "what an entrance". Kogu film on kahe väikepoe müüja vestlused värvikate klientide, sõpradega ning omavahelised elulised dialoogid teemadel suhted, naised, filmid, hoki, unistused jne. Hilarious stuff!

****

Kevin Smith'i "Mallrats" (1995)

Kevin Smith'i järgmine noortekomöödia, kus hakkas välja kujunema tema karakteritest koosnev maailm, kus omavahel seost omavad tegelased esinevad episoodiliselt erinevates filmides. Antud filmis aga põhitegelased nii sümpaatsed ei olnud, mistõttu ei tekkinud ka entusiasmi nende seiklustele kaasa elada ning lõpuks hakkas ka väsitama.

**

Kevin Smith'i "Clerks II" (2006)

Kevin Smith proovis vahepeal ka rohkem hollywoodilikku filmikunsti, kuid naasis oma juurte juurde "Clerks."-i järjefilmiga, kus heroduo Dante ja Randal on tööl fast food ketis. Aeg on edasi läinud, kuid kas ikka on? Sisuliselt jätkab film sealt, kus 12a varem alustati, st vaatajate lõbustamisega läbi pisarateni naerutavate stseenide.

****

Friday, May 19, 2017

Juan Jose Campanella' "El Secreto de Sus Ojos" (2009)

Argentina masterpiece. Imeline müstilisusest ja audentsusest pakatav draama, mille tugev romantiline külg seob filmi kompaktseks tervikuks, mis vaevalt ühegi vaataja külmaks jätab. Fantast dialoog, karakterite värvisus, üllatusi pakkuv script ja supper režii. Perfect cinema.

*****

John Hillcoat'i "The Road" (2009)

Post-apokalüpsi filme on varemgi tehtud ja tehakse edaspidigi, kuid vähesed suudavad küündida "Raja"-tasemini olles niivõrd minimalistlikud loo ja tegelaste osas, samas haarates vaatajat oskuslikult oma kaosuslikku maailma. Open-world comp game'de inspiratsioon. Seiklusdraama hilisesse õhtusse.

****

Troy Duffy' "The Boondock Saints II: All Saints Day" (2009)

10a varem linastunud esimene film oli fantastiline Boston-Irish gangster action. Järjefilm celebreitis küll samu sümpaatseid tegelasi, kuid filmist puudus tollane flow and glow. Solid piece karmimat meelelahutust, kuid kes on näinud esimest filmi, teab millest ma räägin.

***

Trent Cooper'i "Father of Invention" (2010)

Ei saa salata, filmi vaatamise põhjusteks olid näod kõrvaloleval pildil. Kevin Spacey oma näitlejatalendi tõttu, Camilla Belle ka oma talendi tõttu hmm. Okei, komöödia pisut ajab naerma, tõsiselt võttes pigem nutma.

**

Lars von Trier'i "Antichrist" (2009)

Vastuolulise taanlase Mr. Trier'i kompleksne horror-draama ei ole lihtne vaatamine. Esiteks on loo keerukus ja fantaasiaelemendid põimitud nii, et hetkekski ei tohiks valvsust kaotada, muidu võib kaduda ka järg ning huvi. Teiseks osade stseenide brutaalsus, mis võib tekitada nihelust kuni füüsilise valuni.

*

Jacques Audiard'i "Un Prophete" (2009)

Hinnatud ja sh parima võõrfilmi Oscarile kandideerinud Prantsuse vangladraama on pikk ja looklev meestefilm, mis pakub nii ergutavaid kui imalamaid stseene. Plussiks on kuigivõrd sümpaatse peategelase kesksus ja uue kultuuriruumi avarus.

***

Lee Daniels'i "The Paperboy" (2012)

Nimekate staaridega packitud cast ning fancy poster tõmbasid tähelepanu tollele thrillerile, kuid film ise oli päris kentsakas ning seda mitte heas mõttes. Arusaamatu ohkiv jant, millel olid küll mõned omad hetked, kuid tundus sama fake kui Nicole Kidman'i hooker-look.

**

Jeff Nichols'i "Mud" (2012)

Absoluutne kvaliteetdraama on unikaalsete karakterite, fantastilise filmi editiga, Arkansase metsiku looduse ning nagu ühe tegelasena osaleva Mississippi jõega väärt vaatamine. Matthew McConaughey peaosas näitab, miks ta on üks käesoleva kümnendi säravamaid föönikseid. See on omanäoline film, mis võib vaatajaga jääda pikemaks.

****

Chris Buck & Jennifer Lee' "Frozen" (2013)

Oscareid võitnud, kinokassades rahauputust teinud ning paljudele väikestele mudilastele uusi kangelasi toonud animatsioon on siiani vast käesoleva kümnendi üks mõjukamaid omas žanris. Väljendub see nii teleekraanil kui kaubandusmaailmas, kus Disney nopib tõenäoliselt tänapäevalgi veel suuri kopikaid. Fav tegelane oli kahtlemata naljasuu Olaf, kes vääriks lausa oma multikat.

***

Josh Boone'i "Stuck In Love" (2012)

Armastusest erinevates vormides, vanustes ja variatsioonides. Suhetepuntra lahtiarutamine töötab, kuna filmis on teravmeelset huumorit, meeli rõõmustavat romantikat ning mõtlema panevat temaatikat. Lisaks 1) naisnäitlejad on oma haavatavuses kütkestavad 2) soundtrack annab extra feel good touchi. Check it out.

****

Wednesday, April 26, 2017

Stephen Frears'i "The Program" (2015)

Lance Armstrong'i dopingusaagat käsitlev esimene (kindlasti mitte viimane) film näitab oskuslikult, milliseks cheateriks tõeline american hero osutus. Teemat saab käsitleda mitmeti, essa filmi täht on vapustav Ben Foster, kes säras manipuleeriva petisena nii sisemiselt kui väliselt.

****

Kristian Levring'i "The Salvation" (2014)

Taanlaste poolt toodetud kummardus klassikalistele vesternidele, eesotsas nende tuntuima näoga, härraga Mads Mikkelsen. See on solid saloonide ja kaheraudsetega ehitud, euroopalikult viimistletud, ameerikalikus keskkonnas (tegelt South Africa) meelelahutus.

***

Gary Fleder'i "Homefront" (2013)

Olgugi, et jagan seisukohta Jason Statham'ist, kui ühe stiilseimast briti actionstaarist, siis tema filmid sellel kümnendil on märksa nõrgemad võrreldes eelmise dekaadiga ("Snatch"; The Bank Job"; "Transporter"; "Crank"). Seetõttu on käesolev möllufilm küll ok kisma, kuid sisu poolest tühi ja maitselage usa heromovie.

**

Steve James'i "Life Itself" (2014)

Maailmakuulsa filmikriitiku, Roger Ebert'i, elust rääkivas dokfilmis näitab, kuidas erakordselt kõrge ja terase intellektuaalse võimekusega ajakirjanik ja filmifanaatik tõusis koos konkurendi ja hilisema sõbra Gene Siskel'iga usa filmimaastiku hinnatuimaks pealtvaatajaks, kelledelt kultuseks saanud "Two Thumbs Up" tähendas suurt võitu.

***

Craig Zobel'i "Z For Zachariah" (2015)

Tsivilisatsioon on hävinenud. Järele on jäänud 2 meest ja 1 naine. Mis saab edasi? Yup, arvasid õigesti. Üks ebavajalik pool-emotsionaalselt laetud armukolmnurk, mis muudab ebapädeva science fiction loo veelgi kahtlasemaks don't-know-what'iks.

**

Patricia Riggen'i "The 33" (2015)

2010 aastal Tšiilit raputanud kullakaevanduse varing, mis jättis 700m sügavusele lõksu 33 kaevurit, eskaleerus globaalseks sündmuseks 17 päeva hiljem peale ellujääjate avastamist. 69 päeva peale varingut toimunud päästeoperatsiooni jälgis lives üle miljardi inimese.

***

Paul A. Kaufman'i "Magic Beyond Words: The J.K. Rowling Story" (2011)

TV-movie oli kohutavalt britilik biograafia draama, kus maailma üht tuntuimat kirjanikku kehastas võluva nimega (Poppy Montgomery) kaunis naine. Paraku polnud minu cup of tea.

*

John Hillcoat'i "Triple 9" (2016)

Gäng kriminaale ja korrumpeerunud võmmid, võimas gameplan massiivse heisti läbiviimiseks, solid cast machosid ja surmavaid relvi. Kahjuks igakord, kui lubav film võttis tuurid üles, valmistas käppe ka pettumuse tempo aeglustuse ja pigem mõttetute stseenide näol. Kohati kaasahaarav, kuid omataoliste filmide seas pigem kindel pingipoiss.

***

Jean-Baptiste Leonetti' "Beyond The Reach" (2014)

Poolteist h mõnusat two-man show'd, kus veteran Michael Douglas näitab taas oma teravat pilku, enamasti läbi snaiprisihiku endast 3x noorema alukates ringi jooksva kollanoka suunas. Lihtne, kuid efektiivne thriller, mis endalegi üllatuseks pakkus elamuse.

****

Henry Alex Rubin'i "Disconnect" (2012)

Põnev multi-story juhib tähelepanu tänapäeval levinud sotsiaalsele probleemile, kus tohutus infoühiskonnas kaotatakse omavahel inimlik side, oskus suhelda ja suhestuda. Draama teeb eriliseks kompleksete lugude põrkuvus ning edasikanduv tugev sõnum.

*****

Tuesday, March 28, 2017

 Mike Judge' "Office Space" (1999)

Ükshäälselt valitud minu poolt läbi aegade parimate komöödiate Top3 listi. See on lihtsalt fantastiline film, mida olen vaadanud lõputuid kordi. Iga karakter on refereerimist väärt. Iga stseen on kulda täis quote. Ja kui veel ülistamisest jäi väheks - 90's Jennifer Aniston on seal + soundtrackis Geto Boys! 6 tärni film.

*****

Jeff Pollack'i "Above The Rim" (1994)

Eelmine aasta mind haaranud Tupac Shakur'i filmograafia päädis tema 3 ühe tuntuima filmi vaatamisega, millest esimene on cool 90's kossufilm. Higine streetball, stiilsed outfitid, tough talk, gängikultuur, drugs, unistused, lojaalsus, võidutunne. Classic.

****

Ernest R. Dickerson'i "Juice" (1992)

Harlemis aset leidev krimijutustus 4-st mõjuvõimu ja õnne otsingul pahandustesse sattuvast noorest. Karm ghetto movie, mille enamik tegevusi toimub hämaratel tänavatel, taustaks kõlamas Tupac'i jt räpparite sotsiaalselt robustne lüürika mahedal biidil. Taolisi filme enam ei tehta, seega tuleb osata neid hinnata.

***

Vondie Curtis-Hall'i "Gridlock'd" (1997)

Uimastisõltuvusest, sõprusest, järjekindlusest, süsteemi headest ja veadest rääkivas filmis astub Tupac'i kõrval üles krimikomöödiate veidraima kolmiku teise kahe liikmena 90's Tarantino favboy Tim Roth ja uberhot Thandie Newton. Kogu janti aga iseloomustas kahe mehe tuntav keemia. Tohutult multitalentse Tupac'i lühikeseks jäänud elu eelviimane etteaste kinolinal.

***

Vincenzo Natali' "Cube" (1997)

Peale jahmatavat avastseeni on raske mitte tarretuda ekraani ette ning lasta ennast klaustrofoobsel keskkonnal mitte mõjutada. Idee äärmiselt hirmuäratav, originaalne, kuid karakterid tekitasid tüdimust ja loo kulg oli nagu mäesuusa slaalomisõit (sinka-vonka allamäge).

**

Neil LaBute' "In The Company Of Men" (1997)

Musta huumoriga vürtsitatud draama kahe šovinistliku naistevihkaja riukalikust "terapeutilisest" plaanist purustada lambist süütu kauni naise maailm on ränk vaatamine, eelkõige õrnema soo esindajatele. Olenemata kaheldavast temaatikast, on teos filmina silmapaistev ning tekitab vastakaid emotsioone.

***

Baz Luhrmann'i "Romeo + Juliet" (1996)

Kuulsa inglise poeedi William Shakespeare'i tõenäoliselt veel kuulsaima näidendi modernne filmiekraniseering fiktiivsel Verona Beach'il tuginedes originaal dialoogile. Kes ei tea, siis tähendab see full text luulevormis.Teatrilaval vaataks ehk uuesti, kinolinal aga nope.

*

Alejandro Amenabar'i "Abre Los Ojos" (1997)

Hispaania kino pärlite Eduardo Noriega ja Penelope Cruz'iga peaosas on too müstiline draama originaalne vähem tuntud vanem vend nooremale, edevamale remake'le nimega "Vanilla Sky". Olles US versiooni näinud, olnuna mõnevõrra lummatud, puudus uuesti silmade avanemise efekt. Good movie tho.

***

George P. Cosmatos'e "Tombstone" (1993)

Stiilne möllufilm teeb sügava kummarduse klassikalistele vesternidele kätkedes endas kamba esmaklassilisi vanakooli meesstaare, kes kõik viisakalt kannavad lenksu-kaabu combot ning paugutavad relvadest nagu metsiku lääne jumalad. 2h täis kvaliteetset meelelahutust, teaseriks epic stseen.

****

Jan de Bont'i "Speed" (1994)

Kõik teavad. Kõik on näinud. Kõigile meeldib. Ja peakski, kuna see cult action movie on oma žanris vaieldamatult top dogs'ide hulka kuuluv. Noorte (30-sed) Sandra ja Keanu nonstop bussiseiklus tulises LA-s on oma kaasahaaravusega unustamatu elamus. Box office hit ja tõeline 90's classic.

*****