Tuesday, March 27, 2018

 Fredrik & Magnus Gertten'i "Den unge Zlatan" (2015)

Haruldasi kaadreid ja kommentaare pakkuv dokumentaal käesoleva sajandi ühest koloriitsemast jalgpallurist, rootsi jumalast, lõvist meeste keskel - Zlatan oma arrogantsuse, intelligentsuse ja vapustava talendiga. Super!

*****

Bennett Miller'i "Foxcatcher" (2014)

Mark Schultz'i biograafial põhinev draama on spordifilmide arvestuses kindlasti kümnendi üks tugevamaid. Fantastiline režii ja cast, pildil kolmest mehest kaks väärisid rolli eest ka kuldmeest, kuigi ei saanud. Näitab inimloomuse nii võimsamaid kui haigemaid külgi mitmel tasandil.

****

Don Cheadle' "Miles Ahead" (2015)

Tunnustatud näitleja debüüt kaamera taga ja mitte ainult, vaid ootuspäraselt ka selle ees geniaalse jazzmuusika legendi Miles Davis'ena. Kiirel tempol mööduv lugu kahjuks suurt huvi ei ärata, seetõttu on kahjugi, et vahepealsed mahedad muusikapalad lühikeseks jäid.

***

Rupert Goold'i "True Story" (2015)

Olenemata ootamatutest, kuid siiski toredatesse draamarollidesse liialt kiindumata, võib öelda, et Jonah Hill'i ja James Franco' vaheline klapp toimis. Mis oli ka selle want-to-be-a-crime-thriller positiivne külg, kuna lugu ise oli surmigav. Püüdis olla müstiline, kuid kaasamõtlemine oli pigem väsitav ning ei teeninud ühtegi kõrgendatud meele huvipunkti.

**

Stephen Frears'i "Florence Foster Jenkins" (2016)

Meryl Streep on kahtlemata THE actress of a lifetime oma purustavate kuldmehikeste rekorditega (ka selle filmi eest nom), kuid juhtub seda, et ka temale omaselt võimsalt mängitud rollid satuvad jaburate ja kuivade lugude sisse. Üheks on nt too hiljutine draama, mis oli lihtsalt ajaraisk.

*

Kip Andersen & Keegan Kuhn'i "Cowspiracy: The Sustainability Secret" (2014)

Dokfilm, mis võtab küll humoorikalt, kuid fookust mitte kaotamata, vaatajate ees paljaks meie planeedi ühe olulisema keskkonna probleemi, mis takistab tulevikus Maa jätkusuutlikkust elukeskkonnana nii nagu me tunneme seda praegu.

***

Rob Marshall'i "Into The Woods" (2014)

Disney võttis tuntud muusikali ning tegi sellest vahvate efektidega seiklusfilmi lastele, twistiks tunne, et loosse imbuvate kuulsate muinasjututegelaste rodu ei lõppegi. Paraku teeb see filmist mannetu tohuvabohu, mille main story hääbub metsasügavusse sama kiirelt, kui kaob huvi aru saada, mis on järjekordse karakteri roll antud etenduses täpselt. Segased lood.

**

Luc Besson'i "Lucy" (2014)

Peategelaskeskne sci-fi action, kus kaunis Scarlett lahutab vaataja meelt mõttemängude ja võitluskunstidega. Besson' on 'originaal'skripti kokku pannud  justkui kolmest filmist: "Leon", "Inception", "2001: A Space Odyssey". Kaval. Pikalt meelde ei jää, aga toimib ajaviitena.

***

Chad Stahelski' "John Wick" (2014)

Mõne aasta tagune actionthriller tõi žanrisse kauaoodatud uue kangelase, kes in fact on: 1) originaalne 2) värske 3) ultracool 4) Keanu. Film, mis pakub kaasahaarava elamuse esimesest stseenist alates, saab kiidusõnu ka teostuse osas (debut film). Teine osa needed! ja see obv tuli.

****

Chad Stahelski' "John Wick: Chapter 2" (2017)

Aasta tagasi kinodes linastunud järg oli esimese eduloo jätk. Ja ka lihtsalt loo jätk - film alustas hetkest, mil eelmine lõpetas. Stiilne action-koreograafia maitseka soundi ja hämara settinguga töötab oivaliselt. Triloogia last chapter - plz come.

****

Wednesday, February 28, 2018

Denis Villeneuve' "Arrival" (2016)

Müstiline sci-fi draama, mis toob uues valguses ekraanile tulnuka eluvormid. Midagi nii lihtsat oli ootamatu, samas aga kaunilt geniaalne. Film fantastiline oma paeluva sisu, hingematva soundi ja suurepärase casti tõttu. Film, millest oli kerge eeldada liiga palju, kuid deliverdas.

****

Jaume Collet-Serra' "The Commuter" (2018)

Prantslane on käesoleval kümnendil teinud ühtepanu 4 sarnast filmi starring Liam "The Boss" Neeson. Esimesed 2 ("Unknown", "Non-Stop") vägagi coolid, viimased 2 näitavad, et olenemata solid meelelahutusest, tuleks valida uus (rongi)rada.

***

Akiva Schaffer'i & Jorma Taccone' "Popstar: Never Stop Never Stopping" (2016)

The Lonely Island'i naljakutid tulid välja 10a peale oma absoluutset kuldhitti "Hot Rod", uue koomilise satiiriga, mis oli laustobedus. Haige pw oma naeruväärseimas kastmes.

**

David Frankel'i "Collateral Beauty" (2016)

Kergehõngulist müstikat sisaldav romance-drama haarab vaatajat oma intensiivsete dia- ja monoloogidega, keerukatest elutragöödiatest ja inimsuhetest tingitud olukordadega ning esindusliku castiga, kes seda kõike läbi karakterite etendavad. Pisut kuiv, kuid õigete toitude (hea kinokaaslane?) kõrval siiski hea.

***

James Foley' "Fifty Shades Freed" (2018)

E.L. James'i trio menuromaani (õnneks) viimane ekraniseering. Kehvem kui esimene, nõks parem kui teine. Kuid see ei näita suurt midagi, kuna kogu kompott, olenemata karakterite atraktiivusest, jääb filmikunstina kaugele standardist, mis taoline hittraamat eeldada võiks.

*

Barry Jenkins'i "Moonlight" (2016)

Eelmise aasta Oscari-galal parima filmi kuldmehikesega pärjatud 3-ajastu kroonikas toimuv draama tekitas olukorra, kus oled teelahkmel ning ei tea, kuhu edasi. Filmina ei tootnud, kuid tähesära tõi käsitletud eriarvamusi tekitavad sotsiaalsed teemad - rassism/homoseksuaalsus.

***

Dave Green'i "Teenage Mutant Ninja Turtles: Out of The Shadows" (2016)

Leonardo, Raphael, Michelangelo, Donatello on juba lapsepõlvest meeles, kui the gang you wanna join. Kahjuks uuemad filmid neist tehakse ülevõlli jaburateks soperdisteks (ka 2014 a film).

**

David Robert Mitchell'i "It Follows" (2014)

Minimaalne hulk special efekte ja puuduv deformeerunud näoga röökiv koletis - see ei saa olla ju modernne õudukas?! Aga ometi töötab nagu sõõm värsket õhku suvehommikul. Mõjutused legendaarsest "Halloween" -nimelisest klassikast on ilmsed.

***

Danny Boyle' "Steve Jobs" (2015)

Ka järjekorras teine Steve Jobs'i biograafia on 3-ajastu kroonika. Kuigi Michael Fassbender ei näe nii sarnane välja maailma ühele tuntuimale visionäärile nagu Ashton Kutcher esimeses filmis, on film märksa intelligentsem, mis pakub ka audentse ja nauditava elamuse.

****

Guy Ritchie' "King Arthur: Legend of The Sword" (2017)

GR'i uus suurejooneline seiklusaction ajas küll kinos lati maha ja kiitust ei jagatud ka üleilmsetes reviewdes, kuid minu jaoks oli kogu setting, scene, cast, story ja GR-esque style mokkamööda. Fantast meelelahutus.

*****

Wednesday, January 31, 2018

Gareth Evans'i "The Raid: Redemption" (2011)

Ameerika kinokunsti maagid ja Indoneesia võitluskunstide võlurid ühendasid jõud ning tootsid plahvatuslikult tempoka ja raju meelelahutuse, mis haarab istmest kinni võtma. Kui tahad toorest möllu filmiõhtuks, see on su pick!

*****

Nicolas Winding Refn'i "Pusher" (1996)

Taani režissööri debüütfilm, originaalnimega "Diler", viib vaataja Kopenhaageni hämaratesse urgastesse ning tutvustab mitte just kõige sümpaatsemaid tegelasi. Paljudele ilmselt eemaletõukav, vastandina aga kaasahaarav ja mitte nii lihtsasti unustatav. Valin vastandi.

****

Nicolas Winding Refn'i "The Neon Demon" (2016)

NWR-i viimane linateos ning talle omaselt visuaalselt lummav (tähelepanuväärne riskantsete koloriitide kasutamine), abstraktsust täis süžee ja pehmelt öeldes kummalised karakterid. Modellindusse piiluv thriller paraku on valdkonna nägu - pretty, but low in substance.

***

Frank Coraci' "The Waterboy" (1998)

90'ndate teises pooles lõi komöödiafilmides särama noore koomiku Adam Sandler'i talent (Billy Madison, Happy Gilmore etc). Toda lustlikku üllitist tahtsin kinos näha, kuid seanss jäi toona ära - vaatama tuli ainult 5 inimest (vaja olnuks min 7). Nüüd uuesti vaadatuna võib tõdeda - toona 10a kutina oleks see hulganisti rohkem rõõmu pakkunud.

**

Nicolas Winding Refn'i "Bronson" (2008)

NWR-i loomingu üks vastuolulisemaid teoseid on brittide ühe tuntuima life-time prisoneri Charles Bronson'i biograafia. Roll, mis oli jumpstardiks Tom Hardy karjäärile, on kahtlemata kõnekas, kuid film ei pakkunud mulle midagi. Tekitas ängi. Pettumus.

*

Nicolas Winding Refn'i "Pusher II" (2004)

Teise filmi 'kangelane' on samuti flegmaatilise olekuga junkie, kes proovib asjad jonksu saada. Mads Mikkelsen - props. What an actor. Scene ja karakterid on samad, plot ka suures osas, kuid ometi film ei väsi oma tegevuses, vaid on truu järg oma eelkäijale. Saaga jätkub.

****

Paul Greengrass'i "United 93" (2006)

Real-time countdown sellest 9/11 lennukist, mis ei jõudnud sinna, kuhu ta 'pidi jõudma', tänu tarmukatele reisijatele. Minus emotsioone ei tekitanud, kuna teemat kunagi researchinuna, ei suuda ma alla neelata kõike, mis mulle ette antakse. Tuim draama.

**

F. Gary Gray' "The Fate of The Furious" (2017)

Eelmisel aastal ilmus maailma ühe tuntuima filmiseriaali kaheksas film ja sama jutt, mis viimase kahe-kolme kohta - tore meelelahutus, kuid ei suuda enam ahhetama panna nagu varasemalt. Autod endiselt tuusad, kuid vaatad ära ja liigud edasi.

***

Nicolas Winding Refn'i "Pusher III" (2005)

Triloogia viimane film keskendub esimeses kahes prominentset rolli kandva bad guy püüdlustele kriminaalne maailm selja taha jätta. Vähesed kolmikud suudavad seda - viimane film on vaieldavalt seeria juveel. NWR'i ühed parimad filmid.

****

Gareth Evans'i "The Raid 2: Berandal" (2014)

Kui esimene film oli lihtsalt fantastiline, siis teine suisa fenomenaalne. Tegu on justkui eepilise action muinaslooga, mitmed stseenid jutustavad väikseid episoode, millede jaw-dropping koreograafia koos lummava soundtrackiga on istmesse naelutav meelelahutus. Tõeline maiuspala. Sõnadest on vähe.

*****

Sunday, December 31, 2017

Jordan Peele' "Get Out" (2017)

Aasta alguses nähtud õudusmüsteerium oli 2017 lemmik kinoelamus. Eirava poliitkorrektsuse, originaalse sisu ning passiivse, kuid väga tugeva sotsiaalse sõnumiga debüütfilm oli häirivalt super oma stiilse ja hüpnootilise settinguga. Käed maas, aasta parim!

*****

Jaak Kilmi' "Sangarid" (2017)

Kodumaine ja retrohõnguline krimiseikluskomöödia linastus samuti aasta alguses ning tõi kinodesse meeletult rahvast, kui levis jutt, et 'päris hea film'. Tõsi, noored Eesti meesnäitlejad lisasid kaasakiskuvale loole vajaliku energia ja karisma. Kopi või mitte, film töötas lõpuni. Pöial.

****

Ilmar Raag'i "Une Estonienne a Paris" (2012)

Saarlasest filmirežissööri esimene täispikk film peale "Klass" meeletut edu. Draama on eluline lugu inimsuhete konfliktsest natuurist, valikutest ja suhtumisest elusse. 89a vanusena lahkus tänavu filmis säranud prantsuse filmilegend Jeanne Moreau.

***

Thierry Demaiziere' "Rocco" (2016)

Adult movie legend (aka pornstar) Rocco räägib tööstuse tagatubades toimuvast, mõnel juhul lastakse kaamerapildil rääkida enda eest. Siin aga problem. Kogu dok tundus nagu lõpetamata ja sihitu käkk, mis oma potensiaalist jäi üüratult kaugele olenemata silmipööravast teemast.

*

Patty Jenkins'i "Wonder Woman" (2017)

Mina, kes ma olen tüdinenud neist praegusaja massidele suunatud koomiksifilmidest, otsustasin DC kuumima tšiikaga filmi siiski ette võtta. Kinodes lõi laineid, natuke funny oli ka, kuid suures pildis siiski mitte midagi üllatavat, lugu sisult tühi ja liialt pikk ning looklev, mis lõpuks tujult väsitas. No wonder, yes woman.

**

James Foley' "Fifty Shades Darker" (2017)

Möödunud aasta valentinipäeva paiku sai (ainult) kallima initsiatiivil vaadatud E.L. James'i ülimenuka novellitriloogia teist filmi. Kuigi kinoelamus top-notch (thx hon), oli film kohutav oma silmnähtavates vigades ning loo apaatsuses, mida oli dekoreeritud erootika ja idiootsusega. Jee, varsti kolmas film. Can't wait!

*

Andres & Katrin Maimik'u "Minu Näoga Onu" (2017)

Sügisel nägi kinodes uut fantastilist, kohati südamest humoorikat draamat, mille keskseks teemaks oli keerukad inimsuhted. Kõigil, kel jäi nägemata, soovitan lisada listi, kuna film oli üllatavalt elutruu ja harmooniline.

****

Rene Vilbre' "Röövlirahnu Martin" (2005)

Tegelikult juba mitmeid kordi nähtud, kuid jõulude paiku taas telerist näidatud (juhtumisi, kui minagi kasti ees olin) seikluskomöödia on mõnus lastefilm. Lustakas, samas moraalselt õpetlik lugu Vihula metsades näitas, milline oli elu eelmisel kümnendil, kui taevas oli sinisem, rohi rohelisem.. ja lapsed (veel?) mängisid õues.

***

Rainer Sarnet'i "November" (2017)

Viimaste aastate visuaalselt lummavaim film, mis Eestis toodetud. A.Kivirähk'i kuulsa "Rehepapp" ainetel tehtud film pakatab romantikast, mustast maagiast ja vanarahva tarkusest, sekka robustsemat huumorit ja esmaklassilist näitlejatööd. Priima!

****

Sean Menard'i "The Carter Effect" (2017)

Valik hilissügiseselt PÖFF-ilt ja etteruttavalt võin öelda, et ilmselt kavast mu lemmik. Olles jälginud mehe karjääri, tean kui kõva vend on Vince Carter. Kuid see taustu avav ja eksklusiivi pakkuv dok näitab, milline oli global superstari tegelik efekt Toronto'le millenniumi paiku.

*****

Sunday, November 26, 2017

Kathryn Bigelow' "The Hurt Locker" (2008)

Kümnendi esimesel Oscari-galal parima filmi kuldmehikese koju viinud põnevusdraama on fantast karakterthriller. Propagandistlik joon oli eemaldatud, keskenduti psüh-teemadele nagu mindset/relationship ja oh üllatust - mõjus slash toimis.

*****

Nick Cassavetes'e "The Notebook" (2004)

Kes ei teaks või poleks näinud toda romantilist draamat, mida peavad mitte ainult naised, vaid ka hulk mehi (jah, ka mina) üheks žanri silmapaistvamaks teoseks sellel sajandil. Film, mis tõi suurde mängu golden retriever Ryan Gosling'u, on algusest peale oma muinasjutulise keskkonna ja narratiiviga justkui unenägu, mida kõik on kord oma elu jooksul näinud. Aegumatu film.

****

Alan Parker'i "The Life of David Gale" (2003)

Viimaste sündmuste valguses, kus koopaoravad loobivad Kevin Spacey't käbidega, tuletaksin kõigile meelde, miks tema ründamine niivõrd palju kaja saab. Simple - kuna ta on lihtsalt fantastiline näitleja (eriti 90's). Love-hate vahel on jää õhuke. Nagu ka siin.

***

John Moore' "Flight of The Phoenix" (2004)

Seikluslik draama on remake 1965 aasta samanimelisest originaalist, mida ma kahjuks näinud ei ole. Samas olen seisukohal, et see on üks nendest filmidest, kus uus tulemine ei ole taganud tõusu ei loo sisus ega visuaalis. Vaadatav, aga unustatav.

**

Nigel Cole' "A Lot Like Love" (2005)

Kõrvalolev kollaaž alati vaimukast Ashton Kutcher'ist ja kenast kaasosatäitjast on romantilise komöödia üks tublimaid saavutusi. See ütleb nii mõndagi filmi sisu, kvaliteedi ja meelelahutusliku aspekti kohta. Lühidalt - nõrk. Skip.

*

Courtney Hunt'i "Frozen River" (2008)

Vahva on leida sõltumatuid filme, mis suudavad oma minimalistliku, kuid äärmiselt naturaalse keskkonnaga sind ilma suurema vaevata ümbritseda. Süžee, mis polekski nagu kirjutatud, vaid kusagil maailma nurgas on kaamera käima pandud, tuleb iseenesest. Kriminaalselt hea leid.

***

Walt Becker'i "Wild Hogs" (2007)

Metsikud orikad, lol. Kes ei mäletaks seda nüüdseks juba ka teleekraanil leierdatud rumalat seikluskomöödiat. Taolistele filmidele on oma kindel sihtgrupp olemas ning selle suurust ei maksa alahinnata. Ma sinna ei kuulu, aga naeran, kui asi on seda väärt. Lack of chemistry tho.

**

Peter Berg'i "The Kingdom" (2007)

Hindan väga režissööri käesoleva kümnendi põnevikke, kuid tema esimesed üllitised mind kaasa haarata ei suutnud. Kuningriik oli kahtlemata samm õiges suunas. Lähis-Ida pingekoldes aset leidev actionthriller oli mehelik meelelahutus, mille kogu potensiaal jäi siiski realiseerimata.

***

Steven Spielberg'i "Catch Me If You Can" (2002)

Peale sajandivahetust õnnestus ühel mõjukamal directoril ühte teosesse paigutada kahe põlvkonna tõenäoliselt silmapaistvaimad tähed. Lisaks super castile tegi filmi unustamatuks lausa sürreaalselt ergutav story, mis in fact, oli real life events. Classic.

****

Brett Harvey' "The Union: The Business Behind Getting High" (2007)

Dokfilm Kanada BC osariigi näitel, kuidas (ja miks) maailma üks võimsamaid taimi, kanep, on elukeskkonnas sõbralikus soosingus ning äri selle taga tulus ja liigub riikliku regulli poole. Aga milleks õppida nendelt, kes seda oskavad?

*****