Friday, May 19, 2017

Juan Jose Campanella' "El Secreto de Sus Ojos" (2009)

Argentina masterpiece. Imeline müstilisusest ja audentsusest pakatav draama, mille tugev romantiline külg seob filmi kompaktseks tervikuks, mis vaevalt ühegi vaataja külmaks jätab. Fantast dialoog, karakterite värvisus, üllatusi pakkuv script ja supper režii. Perfect cinema.

*****

John Hillcoat'i "The Road" (2009)

Post-apokalüpsi filme on varemgi tehtud ja tehakse edaspidigi, kuid vähesed suudavad küündida "Raja"-tasemini olles niivõrd minimalistlikud loo ja tegelaste osas, samas haarates vaatajat oskuslikult oma kaosuslikku maailma. Open-world comp game'de inspiratsioon. Seiklusdraama hilisesse õhtusse.

****

Troy Duffy' "The Boondock Saints II: All Saints Day" (2009)

10a varem linastunud esimene film oli fantastiline Boston-Irish gangster action. Järjefilm celebreitis küll samu sümpaatseid tegelasi, kuid filmist puudus tollane flow and glow. Solid piece karmimat meelelahutust, kuid kes on näinud esimest filmi, teab millest ma räägin.

***

Trent Cooper'i "Father of Invention" (2010)

Ei saa salata, filmi vaatamise põhjusteks olid näod kõrvaloleval pildil. Kevin Spacey oma näitlejatalendi tõttu, Camilla Belle ka oma talendi tõttu hmm. Okei, komöödia pisut ajab naerma, tõsiselt võttes pigem nutma.

**

Lars von Trier'i "Antichrist" (2009)

Vastuolulise taanlase Mr. Trier'i kompleksne horror-draama ei ole lihtne vaatamine. Esiteks on loo keerukus ja fantaasiaelemendid põimitud nii, et hetkekski ei tohiks valvsust kaotada, muidu võib kaduda ka järg ning huvi. Teiseks osade stseenide brutaalsus, mis võib tekitada nihelust kuni füüsilise valuni.

*

Jacques Audiard'i "Un Prophete" (2009)

Hinnatud ja sh parima võõrfilmi Oscarile kandideerinud Prantsuse vangladraama on pikk ja looklev meestefilm, mis pakub nii ergutavaid kui imalamaid stseene. Plussiks on kuigivõrd sümpaatse peategelase kesksus ja uue kultuuriruumi avarus.

***

Lee Daniels'i "The Paperboy" (2012)

Nimekate staaridega packitud cast ning fancy poster tõmbasid tähelepanu tollele thrillerile, kuid film ise oli päris kentsakas ning seda mitte heas mõttes. Arusaamatu ohkiv jant, millel olid küll mõned omad hetked, kuid tundus sama fake kui Nicole Kidman'i hooker-look.

**

Jeff Nichols'i "Mud" (2012)

Absoluutne kvaliteetdraama on unikaalsete karakterite, fantastilise filmi editiga, Arkansase metsiku looduse ning nagu ühe tegelasena osaleva Mississippi jõega väärt vaatamine. Matthew McConaughey peaosas näitab, miks ta on üks käesoleva kümnendi säravamaid föönikseid. See on omanäoline film, mis võib vaatajaga jääda pikemaks.

****

Chris Buck & Jennifer Lee' "Frozen" (2013)

Oscareid võitnud, kinokassades rahauputust teinud ning paljudele väikestele mudilastele uusi kangelasi toonud animatsioon on siiani vast käesoleva kümnendi üks mõjukamaid omas žanris. Väljendub see nii teleekraanil kui kaubandusmaailmas, kus Disney nopib tõenäoliselt tänapäevalgi veel suuri kopikaid. Fav tegelane oli kahtlemata naljasuu Olaf, kes vääriks lausa oma multikat.

***

Josh Boone'i "Stuck In Love" (2012)

Armastusest erinevates vormides, vanustes ja variatsioonides. Suhetepuntra lahtiarutamine töötab, kuna filmis on teravmeelset huumorit, meeli rõõmustavat romantikat ning mõtlema panevat temaatikat. Lisaks 1) naisnäitlejad on oma haavatavuses kütkestavad 2) soundtrack annab extra feel good touchi. Check it out.

****

Wednesday, April 26, 2017

Stephen Frears'i "The Program" (2015)

Lance Armstrong'i dopingusaagat käsitlev esimene (kindlasti mitte viimane) film näitab oskuslikult, milliseks cheateriks tõeline american hero osutus. Teemat saab käsitleda mitmeti, essa filmi täht on vapustav Ben Foster, kes säras manipuleeriva petisena nii sisemiselt kui väliselt.

****

Kristian Levring'i "The Salvation" (2014)

Taanlaste poolt toodetud kummardus klassikalistele vesternidele, eesotsas nende tuntuima näoga, härraga Mads Mikkelsen. See on solid saloonide ja kaheraudsetega ehitud, euroopalikult viimistletud, ameerikalikus keskkonnas (tegelt South Africa) meelelahutus.

***

Gary Fleder'i "Homefront" (2013)

Olgugi, et jagan seisukohta Jason Statham'ist, kui ühe stiilseimast briti actionstaarist, siis tema filmid sellel kümnendil on märksa nõrgemad võrreldes eelmise dekaadiga ("Snatch"; The Bank Job"; "Transporter"; "Crank"). Seetõttu on käesolev möllufilm küll ok kisma, kuid sisu poolest tühi ja maitselage usa heromovie.

**

Steve James'i "Life Itself" (2014)

Maailmakuulsa filmikriitiku, Roger Ebert'i, elust rääkivas dokfilmis näitab, kuidas erakordselt kõrge ja terase intellektuaalse võimekusega ajakirjanik ja filmifanaatik tõusis koos konkurendi ja hilisema sõbra Gene Siskel'iga usa filmimaastiku hinnatuimaks pealtvaatajaks, kelledelt kultuseks saanud "Two Thumbs Up" tähendas suurt võitu.

***

Craig Zobel'i "Z For Zachariah" (2015)

Tsivilisatsioon on hävinenud. Järele on jäänud 2 meest ja 1 naine. Mis saab edasi? Yup, arvasid õigesti. Üks ebavajalik pool-emotsionaalselt laetud armukolmnurk, mis muudab ebapädeva science fiction loo veelgi kahtlasemaks don't-know-what'iks.

**

Patricia Riggen'i "The 33" (2015)

2010 aastal Tšiilit raputanud kullakaevanduse varing, mis jättis 700m sügavusele lõksu 33 kaevurit, eskaleerus globaalseks sündmuseks 17 päeva hiljem peale ellujääjate avastamist. 69 päeva peale varingut toimunud päästeoperatsiooni jälgis lives üle miljardi inimese.

***

Paul A. Kaufman'i "Magic Beyond Words: The J.K. Rowling Story" (2011)

TV-movie oli kohutavalt britilik biograafia draama, kus maailma üht tuntuimat kirjanikku kehastas võluva nimega (Poppy Montgomery) kaunis naine. Paraku polnud minu cup of tea.

*

John Hillcoat'i "Triple 9" (2016)

Gäng kriminaale ja korrumpeerunud võmmid, võimas gameplan massiivse heisti läbiviimiseks, solid cast machosid ja surmavaid relvi. Kahjuks igakord, kui lubav film võttis tuurid üles, valmistas käppe ka pettumuse tempo aeglustuse ja pigem mõttetute stseenide näol. Kohati kaasahaarav, kuid omataoliste filmide seas pigem kindel pingipoiss.

***

Jean-Baptiste Leonetti' "Beyond The Reach" (2014)

Poolteist h mõnusat two-man show'd, kus veteran Michael Douglas näitab taas oma teravat pilku, enamasti läbi snaiprisihiku endast 3x noorema alukates ringi jooksva kollanoka suunas. Lihtne, kuid efektiivne thriller, mis endalegi üllatuseks pakkus elamuse.

****

Henry Alex Rubin'i "Disconnect" (2012)

Põnev multi-story juhib tähelepanu tänapäeval levinud sotsiaalsele probleemile, kus tohutus infoühiskonnas kaotatakse omavahel inimlik side, oskus suhelda ja suhestuda. Draama teeb eriliseks kompleksete lugude põrkuvus ning edasikanduv tugev sõnum.

*****

Tuesday, March 28, 2017

 Mike Judge' "Office Space" (1999)

Ükshäälselt valitud minu poolt läbi aegade parimate komöödiate Top3 listi. See on lihtsalt fantastiline film, mida olen vaadanud lõputuid kordi. Iga karakter on refereerimist väärt. Iga stseen on kulda täis quote. Ja kui veel ülistamisest jäi väheks - 90's Jennifer Aniston on seal + soundtrackis Geto Boys! 6 tärni film.

*****

Jeff Pollack'i "Above The Rim" (1994)

Eelmine aasta mind haaranud Tupac Shakur'i filmograafia päädis tema 3 ühe tuntuima filmi vaatamisega, millest esimene on cool 90's kossufilm. Higine streetball, stiilsed outfitid, tough talk, gängikultuur, drugs, unistused, lojaalsus, võidutunne. Classic.

****

Ernest R. Dickerson'i "Juice" (1992)

Harlemis aset leidev krimijutustus 4-st mõjuvõimu ja õnne otsingul pahandustesse sattuvast noorest. Karm ghetto movie, mille enamik tegevusi toimub hämaratel tänavatel, taustaks kõlamas Tupac'i jt räpparite sotsiaalselt robustne lüürika mahedal biidil. Taolisi filme enam ei tehta, seega tuleb osata neid hinnata.

***

Vondie Curtis-Hall'i "Gridlock'd" (1997)

Uimastisõltuvusest, sõprusest, järjekindlusest, süsteemi headest ja veadest rääkivas filmis astub Tupac'i kõrval üles krimikomöödiate veidraima kolmiku teise kahe liikmena 90's Tarantino favboy Tim Roth ja uberhot Thandie Newton. Kogu janti aga iseloomustas kahe mehe tuntav keemia. Tohutult multitalentse Tupac'i lühikeseks jäänud elu eelviimane etteaste kinolinal.

***

Vincenzo Natali' "Cube" (1997)

Peale jahmatavat avastseeni on raske mitte tarretuda ekraani ette ning lasta ennast klaustrofoobsel keskkonnal mitte mõjutada. Idee äärmiselt hirmuäratav, originaalne, kuid karakterid tekitasid tüdimust ja loo kulg oli nagu mäesuusa slaalomisõit (sinka-vonka allamäge).

**

Neil LaBute' "In The Company Of Men" (1997)

Musta huumoriga vürtsitatud draama kahe šovinistliku naistevihkaja riukalikust "terapeutilisest" plaanist purustada lambist süütu kauni naise maailm on ränk vaatamine, eelkõige õrnema soo esindajatele. Olenemata kaheldavast temaatikast, on teos filmina silmapaistev ning tekitab vastakaid emotsioone.

***

Baz Luhrmann'i "Romeo + Juliet" (1996)

Kuulsa inglise poeedi William Shakespeare'i tõenäoliselt veel kuulsaima näidendi modernne filmiekraniseering fiktiivsel Verona Beach'il tuginedes originaal dialoogile. Kes ei tea, siis tähendab see full text luulevormis.Teatrilaval vaataks ehk uuesti, kinolinal aga nope.

*

Alejandro Amenabar'i "Abre Los Ojos" (1997)

Hispaania kino pärlite Eduardo Noriega ja Penelope Cruz'iga peaosas on too müstiline draama originaalne vähem tuntud vanem vend nooremale, edevamale remake'le nimega "Vanilla Sky". Olles US versiooni näinud, olnuna mõnevõrra lummatud, puudus uuesti silmade avanemise efekt. Good movie tho.

***

George P. Cosmatos'e "Tombstone" (1993)

Stiilne möllufilm teeb sügava kummarduse klassikalistele vesternidele kätkedes endas kamba esmaklassilisi vanakooli meesstaare, kes kõik viisakalt kannavad lenksu-kaabu combot ning paugutavad relvadest nagu metsiku lääne jumalad. 2h täis kvaliteetset meelelahutust, teaseriks epic stseen.

****

Jan de Bont'i "Speed" (1994)

Kõik teavad. Kõik on näinud. Kõigile meeldib. Ja peakski, kuna see cult action movie on oma žanris vaieldamatult top dogs'ide hulka kuuluv. Noorte (30-sed) Sandra ja Keanu nonstop bussiseiklus tulises LA-s on oma kaasahaaravusega unustamatu elamus. Box office hit ja tõeline 90's classic.

*****

Tuesday, February 28, 2017


 Quentin Tarantino' "The Hateful Eight" (2015)

Tarantino 8'ndas filmis on taaskord esindatud paljud temale omased trademarked, mis komplenteerivad huvitavaid karaktereid ja üllatusi täis lugu. Need väikesed detailid muudavad muidu aeglaselt kulgeva draama nauditavaks elamuseks.

****

Francis Lawrence' "The Hunger Games: Mockingjay - Part I" (2014)

Näljamängude saaga kolmandasse filmi pole kindlasti mõtet sisse sõita vaatamata kahte esimest. Kolmas film on kogu filmisarja lüli loo kontekstis, kuid teos ise astus mitu sammu tagasi ja jättis seisukohale, et paras aeg see kompott sulgeda. Ms Lawrence'i kummituslik laul oli aga fantast!

***

Francis Lawrence' "The Hunger Games: Mockingjay - Part II" (2015)

Näljamängude tetraad lõpeb paarisosa teise poolega, kus armastatud vibukütt Katniss Everdeen võlub meid veel viimast korda oma karisma ja oskustega. Põnevalt algas ja etteaimatavalt lõppes. Kulminatsioon stseen meenutas hirmsasti 2016 US president electioni.

***

Tim Miller'i "Deadpool" (2016)

Eelmise aasta Valentinipäeva paiku ennast ilmutanud järgmine Marvel'i sensatsioon jäi tagasihoidlikuks, et mitte öelda valmistas pettumuse. Action-packed ja irvitavate tv-naljadega, kuid way too shabby. Ei saanud sotti sellest hype'st, pigem tavaline easy eye shit.

**

Don McKellar'i "The Grand Seduction" (2013)

Tujutõstev külakomöödia on solid valik filmiõhtuks saamaks häid emotsioone. Samas filmil ühtlane etteaimatav kulg. Brendan Gleeson muheda vanamehe rollis alati good pick. Visuaalselt lummav Newfoundland samuti.

***

Clare Lewins'i "I Am Ali" (2014)

"The Greatest" oli eelmise sajandi #1 sportlane. Tema saavutusi ja mõju on siinkirjutajal raske hinnata, kuid et mõista tolle mehe hinge ja vaimu paremini, on suureks abiks tolles dokumentaalis kõlavad mehe personal "audio journals". Super!

****

Crystal Moselle' "The Wolfpack" (2015)

Palju erinevaid arvamusi tekitanud dokfilm Angulo vendadest, kes suurema osa oma elust veetnud New Yorki korteris elades nagu toakassid. Kuigi filme kopeerivaid vendi oli nt "Reservoir Dogs" kuulsaid stseene etendades tore vaadata, siis kogu package oli nagu fucked up reality tv-show kui nad rääkisid, et taoline elu pappkastis on normal.

*

Matthew Heineman'i "Cartel Land" (2015)

Möödunud aastal ka parima dokfilmi Oscarile kandideerinud live actionit, hidden cameraid, teravaid intervjuusid jms sisaldav USA-Mehhiko piiriäärsele drug war'ile keskenduv doc. Peaks olema eye-opener, kuid nähtu polnud üllatav. Konfliktis puudub kommunikatsioon ja usaldus.

***

Karyn Kusama' "The Invitation" (2015)

Üks eelmise aasta kummastavamaid filme, mis nägin. Algusest lõpuni suudab film süstida vaatajasse müstilist salapära, tekitada hüpnootiline keskkond ning viia dialoogil põhinev kaminaõhtu haarava kulminatsioonini. Peaosas karismaatiline Tom Hardy look-a-like.

****

Adam McKay' "The Big Short" (2015)

Eelmise kümnendi majanduskriisist kõnelev multi-story pakub humoorikaid, samas pingest nõretavaid ja reaalselt huvipakkuvaid stseene, mille fantastiline editing viib sind high-finance brutaalsesse maailma. A ja üks asi veel - raske on leida paremat casti. Viis tärni.

*****

Tuesday, January 31, 2017

Steve James'i "Hoop Dreams" (1994)

Pea 3h kestev kossudok jälgib 6a jooksul 2 Chicago poisi rõõme ja raskusi teel ühise unistuse poole - saada profikorvpalluriks ajal, mil igal local kid'il rippus voodi kohal MJ plakat. Fantastiline film. Quote'des Roger Ebert'it: A Film like "Hoop Dreams" is what the movies are for.

*****

Paul Thomas Anderson'i "Magnolia" (1999)

3h kestev kompleksne, erinevaid põnevaid karaktere kaasav ning imelisi dialooge pakkuv draama on kaunis avastus hilistest 90'ndatest. Supper cast, tumeda sisuga lühilood palsameeritud lummava soundtrackiga.

****

Martin Scorsese' "Bringing Out The Dead" (1999)

Kergelt kummituslik Scorsese-Cage power-dou dramaflick, mis Marty ühest vähestest filmidest box offices feilis. Läbipõlenud Cage oli ekraanil äärmiselt tõetruu ja see haunting experience oli pigem meeldiv kogemus.

***

Tim Burton'i "Edward Scisscorhands" (1990)

Pole kunagi eriline Tim Burton'i muinasjuttude austaja olnud (except Batman movies) ja paraku ei sümpatiseeri mulle ka lahke, kuid teravalt kohmaka Edward'i armas ja õpetlik lugu. Omas mahlas hea kraam, pole lihtsalt minu cup of tea.

**

Annette Haywood-Carter'i "The Foot Shooting Party" (1994)

27min pikkune lühifilm oli osa minu missioonist "vaadata ära kogu Leonardo DiCaprio filmograafia". Mul on hea meel, et see valulik pooltund on nüüdseks juba mõnda aega selja taga.

*

Todd Solondz'i "Welcome To The Dollhouse" (1995)

Humoorikas draama, mille keskmes olevad lapsed, teismelised ja vanemad peegeldavad hästi depressiivset olukorda kolmnurgas kool-kodu-mina, kus üks tripod'i jalg nihutab ühte ja siis on teada, mis juhtub ka kolmandaga. Solid kraam, mille tõsist teemat paitab mahe vaimukus.

***

Atom Egoyan'i "The Sweet Hereafter" (1997)

Kudos filmile intrigeeriva atmosfääri eest, kuid paraku peale lubavat algust piltlikult lumi sulas ja ca poole pealt ei pakkunud film enam huvi ning aeglane tempo ainult süvendas seda. Palju kiita saanud draamat ehk aitaks teine vaatamine (kuid seda ei juhtu).

**

Robert Rodriguez'e "Roadracers" (1994)

Kultuslavastaja Rodriguez'e stiilne TV-movie viib 50-ndate Texas'e väikelinna, kus peategelaseks olev jamesdeanilik cool guy taltsutab võluvat mehhiklannast prutat, nugadega thug'e ja kaabakast sheriff'i. Ei midagi erilist, kuid chill.

***

Howard Zieff'i "My Girl" (1991)

90-ndate suurim lapsstaar Macaulay Culkin osales kahe "Home Alone" filmi vahel veel ühes naljakas, kuid erakordselt südamlikus peredraamas, kaaslaseks armas Anna Chlumsky. See oli aeg, kus üksteisega kohtuti teise ukse taga koputades ning koos mindi ratastega sõitma. Polnud helendavaid ekraane ega millegi tegemiseks polnud vaja eventi. 90's kids love (and miss) that stuff. Pisarad garanteeritud.

****

Renny Harlin'i "Cliffhanger" (1993)

Kunagi väiksena telekast nähtud Mägironija jättis kustumatu mulje. Paljude Sly fantastiliste filmide seas on too jäänud alati erilisele kohale ning hiljuti tehtud uus vaatamine ainult kinnistas seda spotti. See on kustumatu meelelahutus. Action-film like no other.

*****