Wednesday, February 27, 2019

Marius A. Markevicius' "The Other Dream Team" (2012)

Vähesed spordialad on oma rahvuses niivõrd olulised nagu Leedu ja korvpall. Pikaajaline abielu, mille üks suurimaid aegu oli aasta 92' ja Barcelona olümpia. Ajal, mis maailma wow-efektitas legendaarne USA "The Dream Team", said sangariteks ka kossuhullu rahva pronksine Sabonise ja co'ga ehitud oma Unistuste Tiim. Spordisõbrad can't miss this.

*****

Alexander Payne'i "Nebraska" (2013)

6 Kuldmehele kandideerinud kõvasti süsimusta huumorit sisaldav kvaliteetdraama on oma tavaliste, kuid erakordselt täpselt joonistatud huvitavate tegelastega kaasahaarav vaatamine. Dialoog on kohati vapustav, black & white cinematography oivaline valik. Nice1.

****

Lone Scherfig'i "One Day" (2011)

Feel-good romantic pick-up filmiõhtuks, kus särab alati kaunis Anne Hathaway ja üks noor mees Jim Sturgess, kes veedavad õhtu koos. Lugu näitab sama päeva järgnevate aastate jooksul ja viib kurssi, kus noored parasjagu elu elavad. Britilik naiivsus ja narratiiv, happy ending confirmed. Movie night - approved.

***
Niels Arden Oplev'i "Dead Man Down" (2013)

Iiri mürakaru Colin Farrell teeb tolles süngeid toone ja klaasikilde täis actionpõnevikus soliidse rolli mafiabossi right-hand mehena. Kahjuks ei saa aga sama väita kogu filmi kohta, mis 2h pikkuse juures jäi looklevaks, ettearvatava scripti oleks saanud rutemalt välja mängida. Ometi, kes otsib konkreetset revengemärulit, siit selle leiab.

**


Kirk Jones'i "What To Expect When You're Expecting" (2012)

Trobikond veetlevaid blonde ja punt so-called naljatüüpe pandud kokku filmi, et seda vaataksid kõik nääklevad pered, kes ei oska enam omavahel suhelda. Peale filmi koju ja ratas keerleb jälle. Geniaalne. Shit.

*

Joon-ho Bong'i "Snowpiercer" (2013)

Wau! Lõuna-Korea master writer ja director Mr. Bong'i originaalne sci-fi mõjutustega actiondrama viib meid mittekunagi peatuvale kiirrongile, kus on säilitatud ainus alles jäänud elu maal peale uut jääaega. Mis aga rongis veel on, jääb inimkonna räpasuse poolele. Klassilisus, janu kontrolli järele, võimuiha. Väga underrated. Recommended!

****

Tony Kaye' "Detachment" (2011)

Õpetaja, kes liigub klassiruumist klassiruumi, ilma üheski pikemalt paikseks jäämata, leiab ühise keele raskete käitumismaneeridega noortega. Intensiivne ja kihvt draama, mille staariks võrratu Adrien Brody. Lugu võib kohati kuivaks jääda, kuid performance'd top-notch.

***

James Wan'i "Insidious: Chapter 2" (2013)

Kassahitist õudukas, mille 5 milline budget teeniti juba avanädalavahetusega tagasi, oli küllaltki põnev vaatamine on kummistuslike elementide ja sobiva soundiga. Karakterite vähene nutikus oli küll riivav ja ei tahaks niivõrd madalat hinnet anda, kuid ootan õudukatelt enamat. Insidious 1 up.

**

John Madden'i "The Best Exotic Marigold Hotel" (2011)

Lõbus perefilm, mille lustakad tegelased teevad pea iga vaataja rõõmsamaks. Lisaks pilguheit India kultuuriruum huvitav. Film ise safe and sound, erilisi emotsioone ei tekitanud. Marigold ehk saialill on väga hea, jooge teed!

***

Daniel Nettheim'i "The Hunter" (2011)

Austraalia metsikus looduses ajapikku pingestuv põnevik suurepärase osatäitmisega Willem Dafoe poolt on meeli teritav seiklusdraama mehe eetikast, instinktist ja järjepidevusest eesmärgi saavutamisel. Objektiks Tasmanian Tiger, praeguseks välja surnud imeloom.

****

Thursday, January 10, 2019

Stanley Kramer'i "Judgment at Nuremberg" (1961)

11 Oscarile kandideerinud ja neist 2 võitnud ajalooline kohtudraama kätkeb endas silmiavavat haritust, intensiivseid dialooge, vapustavaid esitusi ja unustamatuid stseene. Näide siin. Wau. Üle 3h kestev ja B&W - easily one of the best.

*****

Ingmar Bergman'i "Persona" (1966)

Kuulsa rootsi filmilegendi üks globaalselt tuntumaid, psühholoogiliselt paeluvamaid ning visuaalselt atraktiivsemaid filme. Bibi Andersson'i ja Liv Ullmann'i meeldejääv duo-acting on justkui lummus, millest on raske välja pääseda. Ei ole kahjuks palju Bergman'i filme näinud, kuid toda kummastavat draamat nautisin väga. Vaikus on vahel parim kaaslane.

****


Henri-Goerges Clouzot' "Les Diaboliques" (1955)

Kõhedust tekitav krimidraama, kus samuti kaks naist võitlevad kummaliste juhtumistega peale tapetud mehe laiba äkilist kadumist. Mees oli ühele abikaasa, teinele armuke. Parajalt ebameeldiv film heas mõttes, kui see on võimalik.

***

Ken Annakin, Andrew Marton & Bernhard Wicki' "The Longest Day" (1962)

2 Kuldmeest võitnud ajaloodraama WWII ühest veriseimast lahingust - D-Day näidatuna läbi liitlaste ja natside silmade. Selles ligi 3h kestvas sõjaeeposes osaleb märkimisväärne hulk tolle aja meesstaare e.g. John Wayne, Richard Burton, Sean Connery, Robert Mitchum, Henry Fonda jne. Pikk ja jõhker, kuid teemast huvitujatele põnev vaatamine.

****


Don Siegel'i "Hell Is For Heroes" (1962)

Üks paljudest post-WWII aegadel sõjateemal vändatud filmidest, mis minuni jõudis Mr. Siegel'i ja peaosas oleva "King of Cool" Steve McQueen'i kaudu. Vb jäid üleval mainitud film ja see üksteisele ette, kuna samal ajaperioodil vaadatuna oli võrdlus justkui pealesunnitud. Ülemine teos hoidis mind vaatajana kinni, sellel aga grip puudus. Liked Steve tho.

**


Peter Bogdanovich'i "The Last Picture Show" (1971)

8 Kuldmehe nom (sh 4 acting nom) ja neist 2 võitnud Texas'e väikelinna lugu noortest, kelle ees seisab lootuse asemel hoopis lootusetus. Peene sümbolistikaga ehitud draama on terav, kurb ja üdini aus vaade elule 50'ndate kolkas, kus inimesed otsivad ikkagi seda midagi olenemata jälle ja uuesti kogetavast tühjusest.

****

John Glen'i "Octopussy" (1983)

Filmiblogi pikaajalised lugejad ehk teavad, et siinkirjutaja Bond'i filmide suur fanatt ei ole, kuid aeg-ajalt võib mõni ikka lauale sattuda. Too jõudis minuni teleris ja oli kurb vaatamine. Esiteks lugu ise oli minu jaoks igav. Teiseks, Roger Moore ei sümpatiseeri 007'na (Brosnan veel vähem). Minu Bond'i listis asub film lõpu osas.

*

Martin Scorsese' "The King of Comedy" (1982)

Küll aga on siirkirjutaja duo Scorsese-De Niro suur austaja, kes muidu on koos teinud kultuslikult rajusid filme. Seekord aga tegelasteks koomikud ning nende maailmas edu saavutamine. Siiralt püüdsin, aga kuidagi ei saanud filmil sabast kinni, jäi kuivaks, naljad polnud naljakad.

**

John Sturges'i "The Magnificent Seven" (1960)

Mehiselt püssirohune western, mille uuslavastus jooksis 2+ aastat tagasi ka meie kinodes. Originaalfilmis on mitmed tolleaja tuntud näod, maskuliinne tekst ja seikluslik vaib. Murekohaks jäi, et tormilise möllu algus venis, tekkis tüütu ootus, kuna oli teada, et läheb kismaks. Lõpuks läks ja siis oli film ka kohe sägedam.

***

Don Siegel'i "The Killers" (1964)

Fantastilise karismaga silverfox Lee Marvin säramas tempokas krimipõnevikus kuuma California päikese all. Üllatusi täis lugu, mis oma salapärasuse, stiili ja põnevate karakteritega oli meeldiv pooleteisetunnine vahepala 50a tagusesse aega. Good for guys.

****

Monday, December 31, 2018

Joosep Matjus'e "Tuulte tahutud maa" (2018)

Eesti läbiaegade vaadatuimaks kinodokumentaaliks tõusnud loodusfilm viib visuaalselt lummavate kaadrite ja Hannes Kaljujärve suu läbi kuuldavate põnevate faktide kaudu vaataja aastaringsele retkele Eestimaa kaunitesse paikadesse.

****

Kenneth Branagh'i "Cinderella" (2015)

Legendaarse muinasjutu kaasaegne lavastus oli vaimukas vaatamine efektsete maagialahenduste ja andekate osatäitjate poolest, kellest enim mõistagi paelus kaunit peategelast Ella't kehastanud Lily James. Kvaliteetne perefilm, mis sellistel pikkadel pühadel toidab kenasti telku ees olevate puhkajate vajadusi. Ella kleidil olevat olnud ligi 10k swarowski kive. Impressive.

***

Michael Gracey' "The Greatest Showman" (2017)

Möödunud talvel kinodes kenakese kopika teeninud biograafiline etendus mind lummata ei suutnud. Eluloo kulg oli huvitavam, kui pigem igavaks jäänud muusikalised ja tantsulised vahepalad. Paljudele siiski meeldiks.

**

Rod Daniel'i "Home Alone 4: Taking Back The House" (2002)

Küllap paljud teavad kahe kuulsa "Home Alone" filmide kõrval ka kolmandat linateost, kuid sealt edasi on paljude jaoks tume maa. Arusaadavalt. Too kohutav jõuluteemaline film teeb häbi legendaarse komöödia nimele. Palun ükski telekanal seda mitte järgmine aasta enam lasta.

*

Bradford May' "Help For The Holidays" (2012)

Lapselik jõuluromaan, mille keskmes hargnevad mitmed lood jõuluusu taastamisest, õigeks ajaks kättejõudnud kingitustest ning maagia avaldumisest seal, kus sa seda ootad. Maale saabunud Santa abiline Elf on mõistagi kaunis näitsik, kelle kohalik true american bachelor rajalt maha võtab. Solid TV-movie, üllatav kiitus.

***

Peter Hewitt'i "Home Alone: The Holiday Heist" (2012)

Järgmine jõuluteemaline nonsense, mis määrib tegevuskavaga "Lapsed üksi kodus varastest idioote lollitamas" mainitud kuulsa kaksikfilmi nime. See film on üdini rumal alustades häirivast dialoogist ja lõpetades kehva lavastusega.

*

Jessie Nelson'i "Love The Coopers" (2015)

Mõne aasta tagune planeeritud pühadehitt jäi tagasihoidlikuks ja seda ka kinokassas. Põhjus lihtne - puudub juice. Aastaid ekraanil oldud näod ei sära nii meeldejäävalt, lugu ei ole piisavalt kaasahaarav ja kogu krempel tundub asjatu rabelemine.

**


Jonathan Levine' "The Night Before" (2015)

Maailmakuulus koomik Seth Rogen eesrinnas, kaaslasteks eluaegsed sõbrad, sündmuseks jõulupeod, kohaks NYC baby. Mõnusalt pilvine ja kohati naljakas situatsioonikomöödia ühest õhtust linnas, kus kõik on võimalik. Kõik. Peaaegu kõik.

***

Liina Trishkina-Vanhatalo' "Võta või Jäta" (2018)

Mida sa teeksid, kui ühel päeval antakse su sülle vastsündinu ja öeldakse: võta või jäta. Sellise otsuse peab tegema filmi peategelane - noort meest kehastav talendikas näitleja Reimo Sagor, kelle portfooliosse kuuluvad juba mitmed viimaste aastate Eesti filmid. Sügisel kinodes jooksnud film oli populaarne ning ei imesta, eluliselt mõtlemapanev väga tugev draama.

****

Roger Donaldson'i "McLaren" (2017)

Nii haruldasi originaalkaadreid kui ka suurepäraseid lavastuslikke stseene sisaldav dokfilm McLaren'i motosporditiimi loomisest. Bruce McLaren oli mees, kes näitas, et alandlik algus võib viia selles robustses maailmas tippu võiduni. King of New Zealand.

*****

Wednesday, November 21, 2018

 Michael R. Roskam'i "The Drop" (2014)

Klassikaline NY baari, rahapesu ja low-key mob movie, kuid erakordselt tugevate eluliste esitustega kõikidelt peategelastest. Tom Hardy oli fenomenaalne ontliku barman Bob'ina ning James Gandolfini lahkus ekraanilt jäädavalt mälestuväärse Cousin Marv'i rolliga. Great stuff.

****

Peyton Reed'i "Ant-Man" (2015)

Lõpuks üks Marvel'i stuudio originaaltegelane, kes üllatas positiivselt. Kinno ei tõtanud, kuid hiljem nähtuna oli visuaalselt äge vaatamine, kuigi süžee kulg oli ilmselge ja mitte nii kaasahaarav. Möödunud suvel tuli järg - osa 2 koos Vaablasega. Pole näinud.

***

Andrew Niccol'i "Good Kill" (2014)

Moodne tagatubades toimuv war thriller toob ekraanile fantastilise Ethan Hawke'i, kuid tema püüdlik roll oma töö eetilisuses kahtleva hakkava droonipiloodina ei suuda päästa muidu kesist filmi. Plot ja style on lubav, aga kõigest muust jääb vajaka. Unustad filmi ca 10 minutiga.

**

Ben Wheatley' "High-Rise" (2015)

75'aasta London'i ülikõrges tower blockis toimuv drugs & alcoholi ohjeldamatu nautlus viib vihkamise, mõrva ja kontrollimatu kaoseni. Justkui põnev murdumine pseudo-apokalüps maailmas, kuid kohutavalt igav ja puine vaatamine ning kaugel-kaugel lubavast sisust. Disappoint.

*

Ridley Scott'i "The Martian" (2015)

Meisterlavastaja selle kümnendi kesiste sci-fi (mitte action jm filmide) erand. Mõistagi on pundis staarid Matt Damon ja Jessica Chastain. Visuaalselt haarav keskkond ja nutikas script. Meeldiv valik filmiõhtuks, kuid jahmatavat elamust ei pakkunud.

***

Damian Szifron'i "Relatos Salvajes" (2014)

Mõne aasta eest parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Argentiina comedy-thriller on vägev üllatuspomm, mis kombineerib endas 6 sõltumatut lugu hävituslikust kättemaksust. Eriti head lood esimesed 4, biggest props story no 3.

****

Nick Cassavetes'e "The Other Woman" (2014)

Romantiline komöödia "The Notebook" lavastajalt. Ekraanil säravad kolm kaunist blondiini, üks kuulsam kui teine. Nende sihtmärgiks aga international man of mystery - taanlane Nikolaj Coster-Waldau. Kuigi lugu on catchy ja plikalikult muhe, ei tekitanud telkust nähtud (mees)nõiajaht kestvaid emotsioone. Osatäitjate tõttu parem, kui paljud taolised üllitised.

**


Brad Anderson'i "Stonehearst Asylum" (2014)

Õudussugemetega thriller, mis nagu nimestki võib järeldada, viib vaataja vaimuhaiglasse. Õnneks on kaaslasteks alati sümpaatne Kate Beckinsale ning suure imestusena ka kaks elavat legendi - sir'id Michael Caine ja Ben Kingsley. Solid kolm.

***

David Dobkin'i "The Judge" (2014)

Eelmisel kümnendil mõne toreda komöödia ("Wedding Crashers") teinud mees tuli tagasi suurepärase kohtudraamaga. Julgete ja salapäraste karakteritega film on kaugel igavast kohtucasest. Side-story komplementeerib kenasti põhilugu. Aga kahtlemata star of the show on star of any show - Robert Downey Jr.

****


Joel Edgerton'i "The Gift" (2015)

Austraalia actor Joel Edgerton mitte ainult üksi ei kirjutanud originaalstsenaariumi, lavastanud filmi, vaid mängis ka ühte peaosa - villaini. What a guy! Ja milline debüüt. Stalker-thriller on judinaid ja ebamugavust tekitav närvidemäng, mis rahuneb alles creditsi lõppedes.

*****

Thursday, October 25, 2018

Christopher Nolan'i "Dunkirk" (2017)

Meisterrežissöör Nolan'i viimatine masterpiece, mitmetahuline adaptatsioon verisest WWII lahingust Prantsusmaa merel, õhus ja rannaliival. Kinematograafilised ja soundilised lahendused tagavad meeldejääva wow-elamuse.

*****

Danny Boyle' "T2 Trainspotting" (2017)

Kultusfilmi "Trainspotting" järjefilm toob taas kokku Renton'i, Sick Boy, Spud'i, Begbie ning taaselustab peale 20a sündmused, millega nood Glasgow underground scenes tiirlevad cuntid meile meelde jäid. Aeg on vahepeal edasi läinud, küll mitte kõigi jaoks.

****

Edgar Wright'i "Baby Driver" (2017)

Briti möllukomöödiate ühe silmapaistvama autori uus, veidi tõsisema tooniga film, oli kahtlemata lustlik vaatamine actioni, kiire kaadriediti, kummaliste karakterite ja wrightiliku popmuusika referencega. Paljud vaimustusid, not me. Solid tho.

***

Andrew Niccol'i "Anon" (2018)

Krimipõnevik future sci-fi worldis, kus anonüümsus ja kuritegevus on välistatud. Või kas ikka on? Ofc not, kui on olemas superhäkker, kes juhtumisi on ka piltilus tulirelvi ja võitluskunste haldav chick. St pole ka potentsiaal kõrge, kuid päris lati alt läbi ei jooksnud, lihtsalt ajas maha.

**

Simon Verhoeven'i "Friend Request" (2016)

Kvaliteetsest horrorist jääb sotsiaalmeedia 'õudukas' kaugele. Ebanormaalselt idiootsed karakterid veel tobedama 'online killer'iga, kes lampi ilmub ekraani vahtiva puujala selja taha, kui see rantib sõbrale, et wtf is happening. Just bad.

*

Michael Grandage' "Genius" (2016)

Ühe tuntud kirjastaja (M.Perkins) biograafial põhinev igav draama tema koostööst veel tuntumate kirjanikega (T.Wolfe, E.Hemingway jne). Veel rohkem tuntud briti näitlejad (C.Firth, J.Law, G.Pearce) olid oma nimeväärilised. Damn, jäi kuivaks.

**

Garth Davis'e "Lion" (2016)

Tõsielul põhinev traagika, mis pakub vaatajale palju emotsioone ahastusest rõõmupisarateni, lootusetusest joovastuseni. Props audentsuse eest filmi esimesele poolele Indias. Nukid ka Dev Patel'ile, kes oli ideaalne filmi teises pooles.

****

Stephen Hopkins'i "Race" (2016)

Ajalooliselt mastaapse tähtsusega spordidraama mehest, kes murdis rekordeid rajal ja nihutas piire raja ääres. Jesse Owens oli revolutsionäär, 4 kulda Hitleri kantsis Berliini 36'a Olümpial esimesele osalevale mustanahalisele - take that for data. Kahjuks kinolinal suurt edu ei tulnud, kuid film ise oli väga meeldiv.

***

Elliott Lester'i "Aftermath" (2017)

Big Arnie fan here. Seetõttu on ka muidu tagasihoidlikku ja venivat filmi kergem vaadata. Arnold on classic tough guy nagu ikka, kuid siin ta uljalt kõigile tuupi ei sõida, vaid deliverdab hoopis kurbusest ja vihast seguneva draamarolli, kus relvadeks on teravad pilgud ja kurjad sõnad.

**

Shane Black'i "The Nice Guys" (2016)

SB on mees, kes 25-selt kirjutas oma esimese suure screenplay - "Lethal Weapon". 35-selt oli ta kirjutanud juba ülimenuka filmifrantsiisi 4 filmi. Vaikselt ise rohkem kaamera taha eksinud mees üllatas eelmine aasta huumorit pritsiva krimiactioniga, mille staarid on stiilne 70's setting ja võimas comboduo Crowe-Gosling. Film, mis suudab samal ajal olla tõsine, brutaalne, hüsteeriliselt humoorikas ja vahva.

****