Filmi nimi on so true, filmis on palju ilusaid tüdrukuid. Humoorikas 90-ndate stiilis draama imeliste näitlejate ja paeluva looga. Äärmiselt meeldiv üllatus eelmise sajandi lõpust.
*****
Clint Eastwoodi poolt kuulsaks mängitud räpase Harry esimene film on seeria kõige kuulsam ja originaalsem. Filmist meeldis kõige enam 60-70-ndate stiilis San Francisco, lugu ise niivõrd põnev ei olnudki. Omal ajal oli Harry ikka tegija.
***
New Yorgis Brooklynis aset leidev lugu, mis algas kui paljulubav huvitav draama, kuid lõppes korraliku krahhiga. Ei saanud lõpust aru, ei usu, et sinagi saad. Spikel on paremat kraami.
***
Film tuntud ka nime all Sydney, kuid see ei muuda suurt midagi. Suht tundmatu siiski. Ja põhjusega. Aeglaselt veniv ja kahtlase sisuga krimidraama ei ole just parimate killast.
**
70-ndate suurfilm on mõnus nostalgiline vahepala. Meeldis täitsa, kuid soovitama ei hakka, kuna ilmselt paljud leiaksid selle pisut igavana.
***
Einsteini lookiga Dr. Emmet Browni ja punase vestiga rulakuti Marty McFly seiklustele on puhas rõõm kaasa elada. Kuigi sa aimad happy endi ette on lugu ikkagi kaasahaarav ja peaaegu 2 tundi elamust on garanteeritud.
****
Stephen Kingi novellil põhinev ja Halloweeni režissööri John Carpenteri juhtimisel üles võetud klassikaline õudusfilm kutist, kes nimetab oma heavy cruiseri Christine'ks. Nagu arvata on, imelikke ja hirmuäratavaid sündmusi hakkab jadamisi tulema. Ekstaasi pole mõtet siiski minna.
***
Madalaprofiiliga gängsterifilm, millest ootasin palju enamat, kui nägin kelle film see on ja kes seal mängivad. Aastat vaadates siiski peab tõdema, et sealt alates läks kõik ainult paremaks.
**
Pikk ja veniv draama, milles on tohutult musta huumorit, mõned äärmiselt naljakad seigad ja pisut ka happinessi.
***
Peter Weir'i "Dead Poets Society" (1989)
Kõige fenomenaalsem selle filmi juures on ilmselt fakt, et DPS teenis kinodes üle $200 miljoni ning ma nägin seda alles nüüd. Robin Williams on fantastiline ja draama ise emotsionaalne ning mõtlemapanev.
****
Tähesõdade filmid ei ole mind kunagi huvitanud, kuid nüüd otsustasin esimese filmi täispikkuses ära vaadata. Pean tõdema, et nagu ka Harry Potteri filmidega, mina massiga kaasa ei lähe ja ei vaimustu. Muusika on siiski hea ja Han Solo on lahe.
***
John Hughes'i "Ferris Bueller's Day Off" (1986)
Home Alone'i kirjutaja John Hughes'i komöödia 80-ndatest omab kõrget reitingut ja naljakat seiku, kuid minu jaoks jäi see kirss tordi pealt noppimata, kuigi tort ise oli päris maitsev. Seize the day!
****
No comments:
Post a Comment