Gabriele Muccino' "Seven Pounds" (2008)

Itaalia maestro ja USA macho teine ühine inspiratsioonist ja emotsioonidest pakatav collaboration. Võib võtta 2h jooksul läbi ka kõige tugevamad hinged. Traagikat paitab fantastiline soundtrack.

*****

Harold Ramis'e "Analyze This" (1999)

Klassikaline 90'ndate krimikomöödia, mida ei väsita näitamast ka aeg-ajalt telekast. De Niro ja Crystal on väärikad tegijad. Meeletu turundus kindlustas koha riiulil, millelt valitakse filme telekasse veel 10a pärastki. Ja paljud vaatavadki. Vb just selle stseeni pärast.

***

Harold Ramis'e "Analyze That" (2002)

Esimene film müüs tohutult, tegelased olid küllaltki likeable publikule, seega järg oli loogiline. Nii mõnede teistegi järgfilmidega vastupidiselt, tehti siin õnneks õige otsus ning enam edasi ei mindud. 2 oli hea. Piisas. Töötas. Jelly'na oma viimase rolli teinud legendaarne Joe Viterelli kiidab siin stseenis samuti.

***

Shona Auerbach'i "Dear Frankie" (2004)

Vähetuntud Iiri draama on fantastiline vaatamine. Wonderful story. Möllumees Gerard Butler oma salapärase karakterina pakub samal ajal nii meeldivat pinget kui rahulolu. Taustaks kaunis Iirimaa, hea muusika, a lugu on imeline ja see lööb.

****

Chris Carter'i "The X-Files: I Want To Believe" (2008)

Legendaarne menusari toodi eelmise kümnendi lõpu poole taas ellu filmikujul nagu seda 10a varemgi. Fännid jumaldavad ilmselt endiselt, kuigi pole kindel over-pushitud Mulder'i ja Scully love-story suhtes. Film põnev. A plz, no more Xzibit mingi tough talking fbi agendina.

***

Mike Judge' "Extract" (2009)

Beavis and Butthead'i looja neljas täispikk komöödia jäi kaugele selle mehe parimast filmist, milleks on aegumatu "Office Space". Extractis olid samuti mõned naljakad kohad, nagu see, kuid üldises pildis oli vähe energiat, tekst lonkas ja vaatajana oli pool teed veel tassis alles, kui film lõppes. Külmaks läinud.

**

Roland Emmerich'i "The Day After Tomorrow" (2004)

Kahtlemata on Emmerich katastroofsete suurefektide meister. Lihtsalt tema naiivsed lood ja tegelased seal sees ei suuda sümpatiseerida. Jänkidel aga läks see peale, et mees New York'i vähem kui 3 aastat peale 9/11 maamunalt pühkis. Julge mees.

*

Richard Linklater'i "Before Sunrise" (1995)

Põnevusega ootasin triloogiat, kui võtsin peale kolmanda filmi ilmumist eesmärgiks audentse originaalsusega ning kiitust pakatavate reviewdega silma jäänud Before- romance filmidesarja. Sunrise oli lihtne, karakterid huvitavad ja siirad. Soov Viin'i külastada on ilmselt loomulik reaktsioon peale vaatamist.

***

Richard Linklater'i "Before Sunset" (2004)

9 aastat peale Jessie ja Celine saatuslikku tutvumist, kohtuvad nad taas. Asukohaks imeline Pariis. Uh, ma ei teagi kohe, tõenäoliselt on see minu pick of the bunch kolmanda filmi ees. Ma ei reeda, mis triloogia fenomen on, peate ise vaatama. Kestva emotsiooni jättis aga asjaolu, et vähesed kolmikfilmid lähevad järjest paremaks. Peale toda päeva armastuse linnas, tundus nii minevat.

****

Richard Linklater'i "Before Midnight" (2013)

9 aastat hiljem kohtume kaunis Kreekas. Visuaalselt on film seeriast ilmselt kõige kaunim. Emotsionaalselt kindlasti kõige väljakutsuvam. Mingis mõttes oli tegu nagu pöörfi endiga triloogiale. Kuid tõenäoliselt näeme taas 9 aasta pärast.

****