Thursday, October 25, 2018

Christopher Nolan'i "Dunkirk" (2017)

Meisterrežissöör Nolan'i viimatine masterpiece, mitmetahuline adaptatsioon verisest WWII lahingust Prantsusmaa merel, õhus ja rannaliival. Kinematograafilised ja soundilised lahendused tagavad meeldejääva wow-elamuse.

*****

Danny Boyle' "T2 Trainspotting" (2017)

Kultusfilmi "Trainspotting" järjefilm toob taas kokku Renton'i, Sick Boy, Spud'i, Begbie ning taaselustab peale 20a sündmused, millega nood Glasgow underground scenes tiirlevad cuntid meile meelde jäid. Aeg on vahepeal edasi läinud, küll mitte kõigi jaoks.

****

Edgar Wright'i "Baby Driver" (2017)

Briti möllukomöödiate ühe silmapaistvama autori uus, veidi tõsisema tooniga film, oli kahtlemata lustlik vaatamine actioni, kiire kaadriediti, kummaliste karakterite ja wrightiliku popmuusika referencega. Paljud vaimustusid, not me. Solid tho.

***

Andrew Niccol'i "Anon" (2018)

Krimipõnevik future sci-fi worldis, kus anonüümsus ja kuritegevus on välistatud. Või kas ikka on? Ofc not, kui on olemas superhäkker, kes juhtumisi on ka piltilus tulirelvi ja võitluskunste haldav chick. St pole ka potentsiaal kõrge, kuid päris lati alt läbi ei jooksnud, lihtsalt ajas maha.

**

Simon Verhoeven'i "Friend Request" (2016)

Kvaliteetsest horrorist jääb sotsiaalmeedia 'õudukas' kaugele. Ebanormaalselt idiootsed karakterid veel tobedama 'online killer'iga, kes lampi ilmub ekraani vahtiva puujala selja taha, kui see rantib sõbrale, et wtf is happening. Just bad.

*

Michael Grandage' "Genius" (2016)

Ühe tuntud kirjastaja (M.Perkins) biograafial põhinev igav draama tema koostööst veel tuntumate kirjanikega (T.Wolfe, E.Hemingway jne). Veel rohkem tuntud briti näitlejad (C.Firth, J.Law, G.Pearce) olid oma nimeväärilised. Damn, jäi kuivaks.

**

Garth Davis'e "Lion" (2016)

Tõsielul põhinev traagika, mis pakub vaatajale palju emotsioone ahastusest rõõmupisarateni, lootusetusest joovastuseni. Props audentsuse eest filmi esimesele poolele Indias. Nukid ka Dev Patel'ile, kes oli ideaalne filmi teises pooles.

****

Stephen Hopkins'i "Race" (2016)

Ajalooliselt mastaapse tähtsusega spordidraama mehest, kes murdis rekordeid rajal ja nihutas piire raja ääres. Jesse Owens oli revolutsionäär, 4 kulda Hitleri kantsis Berliini 36'a Olümpial esimesele osalevale mustanahalisele - take that for data. Kahjuks kinolinal suurt edu ei tulnud, kuid film ise oli väga meeldiv.

***

Elliott Lester'i "Aftermath" (2017)

Big Arnie fan here. Seetõttu on ka muidu tagasihoidlikku ja venivat filmi kergem vaadata. Arnold on classic tough guy nagu ikka, kuid siin ta uljalt kõigile tuupi ei sõida, vaid deliverdab hoopis kurbusest ja vihast seguneva draamarolli, kus relvadeks on teravad pilgud ja kurjad sõnad.

**

Shane Black'i "The Nice Guys" (2016)

SB on mees, kes 25-selt kirjutas oma esimese suure screenplay - "Lethal Weapon". 35-selt oli ta kirjutanud juba ülimenuka filmifrantsiisi 4 filmi. Vaikselt ise rohkem kaamera taha eksinud mees üllatas eelmine aasta huumorit pritsiva krimiactioniga, mille staarid on stiilne 70's setting ja võimas comboduo Crowe-Gosling. Film, mis suudab samal ajal olla tõsine, brutaalne, hüsteeriliselt humoorikas ja vahva.

****

No comments:

Post a Comment