Sean Penn'i "Into The Wild" (2007)

Jon Krakauer'i best-selleril põhinev biograafia pakub mitmeid erinevaid emotsioone naerust pisarateni. Väidetavalt ootas Sean Penn 10 aastat, et saada luba teha film tolle noore mehe teekonnast Alaskale. Tasus ära. Kõikidele, kes janunevad seikluste järele, kohustuslik.

*****

Jason Reitman'i "Young Adult" (2011)

Tegu on lihtsa ja vahel lapsiku komöödia-draamaga, kuid tihtipeale selles peitubki võlu. Lugu ehk ei olegi midagi erilist, kuid režissöör Jason Reitman'i 'niche' ja Charlize Theron võrratus peaosas mõjusid äärmiselt sümpaatselt.

****

Mary Harron'i "American Psycho" (2000)

Antud pilt ütleb tolle filmi kohta palju - kilekostüümis Christian Bale hakkab kirvega ründama purjakil Jared Leto't. Uskumatu, et sellise kummaliselt sürri filmi lavastas naissoost isik. Tüdrukuga filmiõhtuks seda pala ei valiks.

***

Steven Soderbergh'i "Contagion" (2011)

Seagripi näitel tehtud teos tundmatu surmava viiruse levikust üle maailma oli kohati põnev, kuid lugu oli väga laiali voolav ja jättis liialt palju küsimusi õhku. Parim osa viimane minut filmist, mil näitas, kuidas kogu värk alguse sai.

**

Bobcat Goldtwait'i "God Bless America" (2011)

Algus tundus lubav, kuid see oli petlik. Tegu on totaalse katastroofiga, mis riivab silma, on halva unenäo maiguline ning väärib ainult ühte hinnet, milleks on üks!

*

Tomas Alfredson'i "Tinker Tailor Soldier Spy" (2011)

Külma sõja ajal toimuvat spioonilugu on visuaalselt tore vaadata. Lugu aga nõuab pingsat keskendumist. Hilisõhtuks filmi ei soovita, kuna oht magama jääda on suur. Täiesti korralik draama Briti staaridega.

***

Morten Tyldum'i "Headhunters" (2011)

Norra film originaalnimega "Hodejegerne" üllatas mind ja päris kindlasti üllatab ka sind, kui selle ette võtad. Poleks arvanud, et norrakad sellist põnevat action-thrillerit teha oskavad. Nagu mul kombeks, üllatusmoment on hästi premeeritud.

****

Yann Samuell'i "My Sassy Girl" (2008)

Tore film laheda tüübi ja armsa tüdrukuga. Lõpp oli pisut kummaline, kuid tolle kena neiu pärast juba võib antud romantilisele draamale pilgu peale heita.

***

Garry Marshall'i "New Year's Eve" (2011)

Üüratud summad, mis filmi ning eelkõige näitlejatesse pandi, teenitakse küll taolise kinomagneti puhul tagasi, kuid kvaliteet on erakordselt nõrk. Kahju, et isegi sellised lege actorid nagu Robert de Niro ja Ashton Kutcher taolises crap'is esindatud on.

*

Steve McQueen'i "Shame" (2011)

Provokatiivne draama, mis oma nimele vastupidiselt ei häbene mitte millegi üle. Sisaldab arvestaval hulgal pornograafilisi stseene, intriigirohkeid vestlusi, sürri taustmuusikat ning kummalisi lähenemisi veel kummalisema tüübi ellu.

***

James Foley' "Confidence" (2003)

Tõsi ta on, väga heale con-movie'le on raske 'ei' öelda ning hetkel on siin laual üks selline. Filmis öeldakse küll väga palju sõna 'fuck' ning vahel võib segadusse minna, kuid pettumust ei tohiks valmistada. Mulle, kui Edward Burnsi ja tema talendi austajale, on film hea komm.

****

Joel Schumacher'i "Tigerland" (2000)

Fantastiline sõjadraama, mis lennutas orbiidile sellise iirlase nagu Colin Farrell. Film haarab kaasa, hoiab pinget kuni lõpuni, pakub meeldejäävaid rolle, emotsioone ning quote'. Ei ole kindlasti kõigi küpsis tee kõrvale, kuid kellele antud teemafilmid meeldivad, neile maitseb ka see palake. Minult viis tärni.

*****

 Jonathan Levine' "50/50" (2011)

Seth Rogeni ja JGL'i eelnevad filmid, mida näeb siit ja sealt, olid suhteliselt kohutavad, kuid kõik eelneva nad heastavad selles linateoses. Traagiline, südamlik, naljakas. Tõenäosus, et poolteist tundi saab meeldivalt sisustatud on suurem kui fifty-fifty.

****

The Vicious Brothers'i "Grave Encounters" (2011)

Millised mõtted tekivad, kui kuulda sõnadefraasi 'abandoned mental hospital'? Põhimõtteliselt see, mis silme ette joonistub, filmis ka kajastub. Algus pisut veniv, kuid sealt edasi täiesti fucked up.

***

Wayne Kramer'i "The Cooler" (2003)

Vanakooli kasiino muuvi hiilgab oma vägeva castiga. Filmis mõned coolid stseenid, kuid lugu tagasihoidlik. Ega midagi suurt peale Las Vegase siit pikemalt meelde ei jää.

**

Bob Rafelson'i "No Good Deed" (2002)

Kummaline krimidraama, mis nõuab arusaamiseks keskendumist. Garanteeritud ei ole, et siis ka kõike mõistad. Positiivne on filmis muusika ning meeldejääv stseen pildil, kus Samuel ja Milla koos tšellot mängivad.

***

Michael Davis'e "Shoot 'Em Up" (2007)

Pea kogu filmi on Clive Owenil ühes või mõlemas käes relv. See võibolla ka põhjuseks miks action-filmi total body count oli 108. Kui nüüd vaadatavusest rääkida, siis ulmeline crap.

*

George Clooney' "The Ides Of March" (2011)

Põnev vaade taaskord USA poliitika räpastesse telgitagustesse. Clooney-Gosling combo toidab, lugu ka hea. Mulle selline kraam läheb peale. Filmi pealkiri viitab 15. märtsile, Julius Caesari tapmiskuupäevale, kuid seost pole. Vist.

****

Simon West'i "The Mechanic" (2011)

Con Air'i režissööri poolt tehtud konkreetne hitman-movie on justkui loodud Jason Stathamile. Siin ei ole vaja midagi mõistatada ega ette kujutada, 'mehaanik' Jason teeb seda sinu eest. Film on täpselt see, mida sa arvad, et see on.

***

Matthew Vaughn'i "Layer Cake" (2004)

Briti gängstermuuvi võis olla otseseks põhjuseks, miks pildil kauni Sienna'ga amelev Daniel Craig hiljem peale filmi linastust uueks James Bondiks valiti. Film sisaldab cooli briti stiilis ropendamist, palju kaklemist ja huvitavat stoorit. Soovituslik, yes.

****

Oren Moverman'i "Rampart" (2011)

Korrumpeerunud võmmist rääkiv krimidraama oli veniv, kohati arusaamatu ja tekitas mitmel korral tahtmist üleval nurgas punast x-iga ruutu vajutada, kui kohe midagi juhtuma ei hakka. Meeldis vaade 90'ndate stiilis Los Angelese tänavatele.

**

James Colquhoun & Carlo Ledesma' "Food Matters" (2008)

Pisut üle tunni kestev dokfilm, mida soovitan vaadata kõigil silmaringi laiendamise eesmärgil. Kas nähtuga nõustuda või mitte, on igaühe enda valik.

***

J.C. Chandor'i "Margin Call" (2011)

Pingeline draama jälgib investeerimispangas toimuvat 24h jooksul peale majanduskriisi, sisuliselt selles valdkonnas, sekundiga tulemist. Võimas cast, võimas esitus.

****

David Lynch'i "Mulholland Dr." (2001)

Tõenäoliselt üks kõige müstilisemaid thrillereid, mida kunagi näinud. Tõsine mind-fuck. Nõuab piinlikku keskendumist, et biiti jagada. Minu jaoks on film epic. Mulholland drive on kuulus tänav Hollywood Hillsis, kust avanevad LA-le sellised vaated.

*****

Ridley Scott'i "Matchstick Men" (2003)

Koomiline krimidraama kõikvõimalike foobiate käes kannatavast petturist Nicolas Cage'i kehastuses oli lahe. Veel ägedam oli aga kogu lugu ise. Nagu ka tegelased, petab film sind tõenäoliselt ära, kui sa twisti varem läbi ei ampsa. Shoot!

****

Ethan & Joel Coen'i "A Serious Man" (2009)

Coenlik ehk väga peene musta huumoriga vürtsitatud draama. Et seda juudikultuurile pilku heitvat draamat paremini mõista, peab raamidest välja poole vaatama ja tõdema, et osad inimesed elavad lihtsalt teistmoodi.

***

Lisa Cholodenko' "The Kids Are All Right" (2010)

Hinnatud draama on kindlasti eluline ja tekitab mitmeid mõttekohti. Mark Ruffalo on super nagu alati, kuid mulle üldiselt see film peale ei läinud. Film sai nime endale selle loo järgi.

**

Roger Donaldson'i "The Recruit" (2003)

Sarnaselt eelpool mainitud Matchstick Men muuviga, on siin põhimõte sama - ajada sind võimalikult palju segadusse. Tõenäoliselt see mingi aeg ka õnnestub. Korralik põnevusfilm, good to go õhtusel ajal.

****

Jodie Foster'i "The Beaver" (2011)

Jah, pildil on Mel Gibson, kes hoiab käe sees kobrast, kellega ta agaralt suhtleb ning kes tema alterego kontrollib. Osalt on tegu ühe absurdseima draamaga, samas on filmis olemas tugev eluline pool. Tekitab vastakaid tundeid. Midagi teistsugust garanteeritud.

***

 Oliver Hirschbiegel'i "Der Untergang" (2004)

Äärmiselt reaalne vaade Hitleri viimastele päevadele Berliini salapunkrites. Pole küll kõigi cup of tea, aga kellele teema meeldib, meeldib ka film. Downfallist pärineb ka materjal, mis on aluseks mitmetele humoorikatele klippidele, näide siin.

****

Bruce A. Evans'i "Mr. Brooks" (2007)

Kevin Costner on Mr. Brooks. Psühholoogiline thriller, kus kandvat rolli mängib taaskord peategelase alterego, millele viitab ka illustreeriv pilt. Normal stuff, toidab kenasti.

***

Spencer Susser'i "Hesher" (2010)

Traagiline ja shokeeriv film Joseph Gordon-Levittiga. Võtan lühidalt kokku, peale mu lemmiku Natalie Portmani, ei meeldinud mulle miski.

*

Shane Meadows'i "This Is England" (2006)

Hinnatud Briti neonatsidest, skinheadidest ja muust street trashist rääkivas filmis ei ole eriti midagi lahedat. Tekst on robustne, kuid näitlemine tasemel. Soovitusi siiski väga ei jaga.

**

Bruce Robinson'i "The Rum Diary" (2011)

Treiler, mida näeb siit, oli selle filmi kõige parem osa. Haipis filmi korralikult üles ning Johnny Deppilt on alati head kraami oodata. Treilerile siiski lisa ei tulnud ja tegu oli päris keskpärase komöödia slash draamaga.

***

David Fincher'i "The Girl With The Dragon Tattoo" (2011)

Paljuräägitud Stieg Larssoni bestsellerist novellil põhinev usa versiooni, mis hiljuti vallutas siin kinosid, võib uhkelt pidada Fincheri klassikute hulka. Rangelt soovitatav kõikidele müstiliste filmide austajatele.

****

Bennett Miller'i "Moneyball" (2011)

Tõsielul põhinev pesapallifilm ei keskendu mitte niivõrd sellele mängule, vaid hoopis telgitagustele, sellele, mis toimub reaalse suurklubi tagatubades. Olen filmi vaadanud juba 3 korda ja ilmselt vaatan veel. Täielik minu teema, Brad Pitt, Jonah Hill, wow.

*****

Curtis Hanson'i "Wonder Boys" (2000)

Film, mis püsis mul puutumatuna pea pool aastat enne kui vaadatud sai, tõestas, et eelmisest sajandist leiab veel pärle. Võrratu cast eesotsas nendega ja nunnu Katie'ga siin pildil. Kõikidele komöödia-draama austajatele. Minu jaoks no-brainer, 5 tärni.

*****

Wai-keung Lau & Alan Mak'i "Infernal Affairs" (2002)

Tuntud Hollywoodi hiti "The Departed" originaalmuuvi üllatusi ei pakkunud, kuna eelmainitud film oli nähtud ja nood linateosed suht üks-ühele sarnased. Siiski meeldis väga. Tõenäoliselt parim Hong Kongi stuff, mis näinud olen.

****

Billy Bob Thornton'i "Sling Blade" (1996)

William Robert Thornton, kes kirjutas screenplay ja lavastas, on äärmiselt suurepärane ka peaosas. Kuldmehikese sai ta siiski ainult selle esimese eest.
Korralik southern stiilis sünge draama, ainult päris pikk. Kõrvalosas, väike poiss, mängis peaosa 10 aastat hiljem sellises filmis.

***

Terry Gilliam'i "The Fisher King" (1991)

Absurdsus on Terry Gilliami keskmine nimi koos komöödiaga. See teine pool mulle siin filmis kohati meeldis, aga esimene pool jättis suht emotsioonituks.
Ei soovita.

**

Steven Spielberg'i "Minority Report" (2002)

Spielbergi kassahitt, mis on küll huvitav oma visuaalsete efektide ja müstilise stooriga, kuid vaimustusse just ei sattunud. Siiski 2h korralikku põnevikku? Shoot.

***

Ron Howard'i "Edtv"  (1999)

Põhimõtteliselt on lood nii, et too film on halb versioon Jim Carrey "The Truman Show"-st ja muud mul ei olegi selle filmi kohta öelda.Vahel näidatakse seda telekas, vaheta siis kanalit.

*

Jim Sheridan'i "My Left Foot: The Story of Christy Brown" (1989)

Kunagi telkust nähtud tõsielul põhinev draama ainult oma vasaku jala üle kontrolli omavast kunstnikust nüüd vaadates nii sümpaatne ei tundunud. Not my cup of tea.

**

Mike Newell'i "Donnie Brasco" (1997)

Tõsielul põhinev maffiadraama, mis hiilgab oma võimsa castiga nagu pildilt näha, eesotsas Pacino, Deppi ja Madseniga. Tegu on siiski puhtalt kuttide filmiga.

****

Thomas Vinterberg'i "Festen" (1998)

Festen, inglise keeles The Celebration, on tõeliselt šokeeriv film. Ausalt, ma ei oleks taanlastelt midagi sellist oodanud. Tegu on dogme-filmiga, mis tähendab, et pole kasutatud ühtegi kunstlikku efekti ja kogu film on üles võetud käsikaameraga. Teistmoodi? yup. Vaadata? yup.

***

Henry Joost'i & Ariel Schulman'i "Paranormal Activity 3" (2011)

Täidab eesmärki ehk hirmutab teadatuntud viisil nagu eelkäijad, aga jääb neile siiski selgelt alla. Ei taha küll reeta, mis täpselt juhtub, kuid filmi lõpp on lihtsalt nonsense kuubis.

***

Stephen Frears'i "High Fidelity" (2000)

Satiiri ja nutikat huumorit pakkuv komöödia, kus impulsiivne listide koostaja John Cusack peab monoloogi järjestades enda top 5 lahkuminekut. Filmis ka Jack Black, mis tähendab muusikat. Ja muusika on hea.

****

Spike Lee' "25th Hour" (2002)

Spike Lee parim film. Mõttega draama, täielik minu teema, totaalselt haaras kaasa. Edward Norton on üks äärmiselt äge näitleja ning süüdlane ka selles, miks film kõrge hinde saab.

*****

Tom Hooper'i "The Damned United" (2009)

Inglise jalgpalli ühe armastatuima ja samal ajal vihatuima klubi Leeds United'i legendaarse coachi Brian Clough'i karjääri tippu jälgiv jalkamuuvi. Mulle see britivärk läks peale. Meeldis sarnasus tegeliku härra Clough'i ja näitleja Michael Sheeni vahel, mida saab näha siit. Tõsi, film ei ole kõigile, kuigi jalkast rohkem näeb ja kuuleb värvikat teksti.

****

Rupert Wyatt'i "Rise of The Planet of The Apes" (2011)

Kinodes pool miljardit dollarit teeninud ahvide planeedi uusversioonile võis sellist edu ennustada juba puhtalt treileri pealt.Lugu hea, lõpp suht ulme, but loved that San Francisco!

****

Jim Jarmusch'i "Broken Flowers" (2005)

Diip musta huumoriga draama, kus koomik Bill "never-facial-expressions" Murray proovib kohtuda taas oma endiste naistega, näpus bukett roosasid roose. Kuidas lõpeb, pead ise vaatama.

***

Brad Bird'i "Mission: Impossible - Ghost Protocol" (2011)

Dubais liivatormi eest sprintiv Tom Cruise tõestab juba neljandat korda, et Adidasel on õigus - impossible is nothing.

****

Spike Jonze' "Being John Malkovich" (1999)

Tugevate fantaasiakalduvustega filmil on kaks varianti - kas tegu on tõelise masterclassiga (nagu arvab tohutu hulk inimesi) või totaalse rock bottomiga (mina). Kohutav.

*

Billy Ray' "Shattered Glass" (2003)

Tõsielul põhinev draama, kus noor ja andekas ajakirjanik avaldas kümneid fabritseeritud artikleid ühes mainekamas usa ajalehes. Hästi üles võetud, ei tohiks pettumust valmistada kellegile.

****

David Gordon Green'i "Snow Angels" (2007)

Kogu muuvi möödub põhiliselt tumedates toonides nagu ühele süngele draamale kohane. Leidub ka mõned eredamad hetked. Siis, kui Kate Beckinsale on ekraanil.

***

Roman Polanski' "The Ghost Writer" (2010)

Müstiline thriller, mis hoiab pinge üleval pm viimase sekundini enne lõpucrediteid. Kõik, kes tunnevad, et tahavad ühe korraliku paaritunnise põnevusloo ette võtta, pick this writer.

****

Daniel Barber'i "Harry Brown" (2009)

Samal ajal, kui teised temaealised puhkavad jalga, käib pea 80-aastane Michael Caine briti tänavatel eluheidikutest gängsteritega võitlemas. Mitte eriti hea kraam, skipi.

**

Thomas McCarthy' "Win Win" (2011)

Eelmisel aastal Sundance'i filmifestivalile valitud koomiline draama keskendub inimeste vahelistele suhetele ja rasketele valikutele, mida elus tuleb teha. Vahel näeb maadlust, kuid see ei ole siin filmis põhiline.

***

Jaume Collet-Serra' "Unknown" (2011)

Saksamaal Berliinis aset leidev lugu on väga põnev ja vihjab kohe alguses sellele, et asjad ei pruugi olla nii nagu nad näivad. Kohe läbi ei ampsanud, kuid seda enam oli lõpp ägedam. Solid kraam, give it a go.

****

Kenneth Lonergan'i "You Can Count On Me" (2000)

Võrratu draama, mis ei hiilanud niivõrd oma sisu poolest, vaid fantastiliste osatäitmiste Laura Linney ja Mark Ruffalo esituses. Tugevalt väljamängitud karakterid ja loo emotsionaalsus teenivad filmile viis tärni. Tasub vaadata, you can count on me.

*****